BMW südamega Fordile kuuluv Land Rover

Iseküsimus, kui palju Fordi on üldse võimalik enam Ameerika autotootjaks nimetada, sest Euroopa üksus erineb suure lombi tagusest nagu öö ja päev. Kuid siiski, ka Freelander läheb eriti hästi kaubaks just Ameerikas, Euroopas piirdub tema osakaal laias laastus nende autoostjatega, kes tahavad endale ilmtingimata just Land Roverit ja ei ühtki teist autot.

Põhimõtteliselt pole uuenenud Freelanderile midagi ette heita. Mootor, mis on talle kapoti alla jäänud neist aegadest, kui Land Rover ja Rover kogu täiega BMW-le kuulus (tänaseks on BMW-le alles jäänud vaid Mini), viib autot edasi igati vaikselt ja mõnusalt, käigud lülituvad täpselt ja nii vedrustus kui roolitunnetus on autol täiesti tipp-topp. Ainus sisuline kiiks, mis sellel autol on, tuleneb Land Roveritele omasest kõrgest istumisest. Tõsi, ülevaade on autost hea, aga kui ikka kõrvalistuja põlved ulatuvad kõrgemale armatuurlauast ja juhil istumine juba nii kõrge, et rool varjab osa spidomeetritabloost, siis see on juba liig mis liig. Ja neid kordi, mil autost väljudes pea vastu ukseaugu ülemist serva ära lüüakse, ei jõua proovisõidu ajal kokku lugedagi. Ilmselt harjub inimene ka sellega, sest kui näiteks toas on madal laelamp ja see siis mingil hetkel ära võtta, käib terve pere veel pool aastat kummargil selle koha alt läbi. Nii et mis siin ikka iriseda. Aga arusaamatu sellegipoolest.

Mis siis uuel Freelanderil aga muutus? Peamiselt muidugi välimus. Esiosa on autol saanud märksa stiilsema ja jõulisema ilme, armatuurlaud on muutunud märgatavalt soliidsemaks ja kokkuvõttes jätab uus auto vägagi sümpaatse mulje. Tagaukse akent saab keskkonsoolis oleva nupu abil alla lasta. Veidi liigub see aga iga kord kui tagaluugi avamise nupule vajutada. Avades vajub klaas alla, ukse kinni lükates tõuseb oma kohale tagasi.

Lisaks kahele diiselmootorile (üks 109 ja teine 112 hj) on Freelanderil saadaval ka 1,8-liitrine R4- ja 2,5-liitrine V6-bensiinimootor. Kuid arvata võib, et esimene neist on üle pooleteise tonni kaaluva maasturi jaoks ilmselgelt nõrguke, teisele aga ei jaksa bensiini sisse kallata. Sestap on diiselmootor selliste nelikveoliste sõiduriistade jaoks ainumõeldav lahendus. Vaid diiselmootori jõuliselt madal pöördemoment jaksab pöörangutel viskosiduri ahistavat pidurdusjõudu ilma suurema energiavajaduseta ületada.

Mis puudutab Land Roveri hinda, siis see paneb küll mõtlema. Kõige lahjema versiooni hind, millel on 1,8-liitrine bensiinimootor, algab 418 300 kroonist, diiselmootoriga isendi saab kätte 451 100 krooniga. Konkurentide hindu võrreldes on Land Roveri ainsaks lootuseks, et viimastele homsest rakenduv aktsiisimaks hinnalisa toob, vastasel juhul on üsna raske kliendile selgitada, mille poolest see auto nii palju rohkem väärt on kui mõni teine. Kui too just muidugi paadunud Land Roveri fänn ei ole.