Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tere tulemast Paabelisse!
Ühe impeeriumi haardest end lahti rebinud idaeurooplased on esialgsest kohmetusest üle saamas, aga ikka veel kannavad äratuntavalt inimpõlvepikkuse ühise ajaloo pitserit. Püüdlikult õpitakse jõuka Lääne-Euroopa kombeid, kus domineerivad briti vaoshoitud viisakus, mis, tõsi küll, võib ootamatu vaimukuspärli peale tormiliselt lahvatada, ning gallia iseteadvus. Euroopa suurima riigi Saksamaa hingust pole prantsuskeelses pealinnas eriti tunda, seni veel.
Eestlaste tosina aasta tagune kogemus lubas neil läänele reklaamida end ekspertidena Venemaa ja SRÜ riikide tundmisel. Paljud Põhjala firmad olid seda nobedad ära kasutama ja tungisid eestlaste abiga Läti, Leedu ja Vene turule. See relv ei ole veel roostes. Hiljuti Eestit ja Lätit külastanud Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Pascal Lamy nimetas nende riikide ärimeeste üheks trumbiks Venemaa ja Ukrainaga kauplemise kogemust, väites, et see annab neile ELi seniste riikide ärimeeste ees suure eelise.
Kuid nagu ikka, kaasneb trumpidega alati ka nõrgemaid kaarte. Endises idablokis kõlvanud kogemustega pole palju peale hakata vanas Euroopas, Aasiast ja Ameerikast rääkimata. On küll ühtne majandusruum, kuid võõrad kultuurid raskendavad suhtlemist. Eilne kogemus ei kõlba, uut veel ei ole.
Suhtlemiskultuuride ja mõtteviiside põrkumisest tõi hea näite eesti lobist Brüsselis Aivar Niinemägi: ?Kui lõunaeurooplane hakkab oma asjast rääkima, siis kõigepealt tuleb sissejuhatus, sellele järgnevad teema arendus, edasiarendus, esialgsed ja lõplikud kokkuvõtted. Et meie oleme harjunud kohe asja juurde minema ja oma seisukohta kiiresti välja tooma, siis ei saa nad meist aru ja peavad seda alles teema tutvustuseks, suusoojaks.? Järelikult, et end arusaadavaks teha, tuleb oma esinemine venitada palju pikemaks, alles siis on loota vastaspoole mõistmist.
Eri rahvaste ja kultuuride põrkumine on igihaljas teema. Õige huvitavat võtit selle lahtimuukimiseks pakub tuntud briti juhtimiskonsultant Richard D. Lewis. Olles pikka aega uurinud kultuuridevahelisi erinevusi, on ta oma kogemused üldistavalt kirja pannud samanimelisse raamatusse. Seda lugedes adud tegelikult, mis paabel meid ees ootab.
Briti pilgu läbi on eestlased Balti riikide rahvastest osavaimad ärimehed, tasakaalukad ja ettevaatlikud. Oma loomult sarnanevad nad skandinaavlastega, kellega nad lähestikku elavad ja keda seetõttu rohkem tunnevad, ning sakslastega, kellelt on mõjutusi saadud pika ajaloo vältel. Kõik need rahvad armastavad täpsust ning püüavad oma tegevust ette planeerida.
Nagu Niinemäe jutust välja paistis, on selle grupi rahvastel probleeme suhtlemisel lõunaeurooplastega, kellele omakorda ajaloolistel põhjustel on palju lähedasemad ladinaameeriklased või araablased.
Lõunaeurooplased armastavad tegelda mitme asjaga ega üritagi oma tegevust ajalistesse raamidesse suruda. Pole sugugi haruldane, et kokkulepitud kohtumistele jäävad nad pool tundi kuni tunni hiljaks ja ka siis ei taha nad kohe tööjuttude juurde asuda, vaid meelsamini lobisevad algul niisama, et partneriga paremini tuttavaks saada. Arusaadavalt ärritab niisugune käitumine ajaga hoolsamini ringi käivaid rahvaid, aga kui nad tahavad kokkuleppele jõuda, siis ei tohi nad oma ärritust välja näidata. Lõunaeurooplastele omakorda paistab, et need rahvad ei oska elust mõnu tunda ja on ise oma stressis süüdi.
Ei saa mööda vaadata asjaolust, et vahepealne idablokis olemine on eestlaste korra- ja täpsusearmastust veidike rikkunud. See ei pruugi segada suhtlemisel poolakate või t?ehhidega, kuid võib kaasa tuua arusaamatusi täpsete sakslaste jt teiste lääneeurooplastega asjaajamisel. Nad ei suuda aru saada, miks jäetakse vastamata nende meilile või püütakse ärikohtumisel nalja visata.
Sakslaste vastand on britid, kellel naljasoon näikse olevat kaasa sündinud ja kes ei jäta huumorit kasutamata isegi ärikohtumistel, sealjuures tihti relvana. Et nendega ühel lainel püsida, on vaja väga head keeletundmist.
Kõik kokku on sellel õige kirjul seltskonnal üks ühine nimetaja ? eurooplane. Kuigi eestlane on end alati eurooplaseks pidanud, voolab pärast 1. maid veel hulk vett merre, enne kui ta suudab end kogu Vanas Maailmas tunda sama sundimatult nagu kala vees.