Euroopa hämara ajaloo lõpp

Minu kui T?ehhi Vabariigi peaministrile on Euroopa tähenduselt tunduvalt ulatuslikum kui geograafiline mõiste. See on uue alguse, uue lootuse ja meis kõigis eksisteeriva parema mina valitsemise sünonüüm. See on õitsengu, progressi ja õigluse väljendus. Võib-olla kõlavad need sõnad küünikute kõrvade jaoks liialdatult, kuid need väljendavad selgelt muutusi, mida Euroopa viimase poolsajandi jooksul näinud on ? mida kõik t?ehhid, olles Euroopa rahu ja õitsengu viljadest nii kaua eemal olnud, praegu ise kaitsta tahavad.

Kogu oma ajaloo jooksul on Euroopa näinud arvutul hulgal veriseid konflikte, inimeste ja riikide kokkupõrkeid. T?ehhide maa on sageli olnud nende lahingute ristteeks. Kahe maailmasõja katastroofid ja poole sajandi pikkune külm sõda tõukasid Euroopa koostöö ja integratsiooni otsimisele, et vältida veel üht enesetapjalikku võitlust. Need ettenägelikud eurooplased, kes Euroopa ühendamise kaudu rahuteele suunasid, väärivad meie siirast tänu.

Avatud majandusruum ja solidaarsusprintsiip aitasid tagada Euroopa Majandusühenduse ja hiljem ELiga liitunud majanduslikult vähem arenenud riikide hämmastavalt kiire arengu, mis suurendas inimeste elukvaliteeti. Tänapäeva Eu-roopas on elustandardite süveneva ebavõrdsuse asemel, mis ajalooliselt normiks oli, erinevused tegelikult ähmastumas, kuna elukvaliteet tõuseb kõikjal Euroopas.

Ometi ei ole see õitsev ja rahulik Euroopa idülliline. Mõnikord ei ole see elamiseks sugugi lihtne koht, nagu on näidanud viimase aastakümne ägedad Balkani sõjad ja vaevaline kommunismijärgne üleminek. Isegi rasketel aegadel teavad kõik eurooplased aga sügaval sisimas, et Euroopa integratsioon on toonud kindla väljavaate Euroopa rahu- ja stabiilsuse tsooni laienemiseks.

Teisest küljest peavad eurooplased rahu- ja stabiilsuslootuse kindlustamiseks mõistma, et liit ei ole midagi lõplikku ega muutumatut. Pool sajandit rahu, mida integratsioon on andnud, hõlmab endas pidevaid muutusi. Praegu peame me samuti jätkama ELi formeerimist ja täiustamist, et maksimeerida selle võimet peegeldada oma elanike vajadusi alati muutuvas maailmas.

Neid muutusi tuleb ometi alati teha Euroopa põhiväärtuste valguses. Tähtsaim on ilmselt liidu avatud iseloom. EL ei ole suletud ega staatiline, vaid elav organism. Minu arusaamise kohaselt on EL esmajoones protsess, mis viib halvema juurest parema juurde; protsess, millel saab olla vaid üks tulemus ? Euroopa jõukuse ja rahu pidev arenemine.

Oluline on mõista, et Euroopa integratsiooniprotsess ei ole mehaaniline, vaid orgaaniline. See ei ole masin, mis oma vabal tahtel tööd jätkab, vaid hoopis miski, mille jaoks eurooplased elama ja töötama peavad. Tõele au andes on Euroopa integratsioonile olemas alternatiive, kuid kõik need on halvad, soovimatud ja ohtlikud. Kui integratsioonile ja avatud Euroopa loomisele ei pühendu kõik eurooplased, võib mandri tume minevik uuesti selle tulevikuks saada.

Kui integratsioon üha avatuma Euroopa ehitamiseks jätkub, tuleb mõista paljusid asjaolusid. Vabatahtlik enesepiiramine, oma õiguste ja privileegide vabatahtlik jagamine suurema kollektiiviga, on siin esmajärguline. Kui kunagi surusid riigid oma õigusi peale teiste arvelt, siis nüüd loovutavad nad oma õigused teiste hüvanguks.

Riikide vabatahtlik enesepiiramine on inimajaloos unikaalne. Euroopa riigid on suutnud saavutada sellise distsipliini seetõttu, et nad on demokraatlikud. Euroopa rahvad on heaks kiitnud oma valitsuste volituste piiramise, et saavutada rahu kogu Euroopas.

Liitu ja integratsiooni ei oleks olemas, kui seda ei oleks ehitatud demokraatia põhimõtetele toetudes. Seetõttu hääletasid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, olles uuesti saavutanud demokraatliku riigikorra, ühemõtteliselt kontinendi integratsiooniprotsessiga ühinemise poolt. Seetõttu ühendavad need riigid oma demokraatiate tuleviku veel tihedamas ja integreeritumas koostöös teiste Euroopa riikidega.

Muidugi ei tähenda demokraatia automaatselt integratsiooni. Ilma demokraatiata aga ei ole ehtne, õiglane ja universaalselt kasutoov integratsioon võimalik. T?ehhi inimesed, nagu enamik eurooplasi, soovivad ühiselt ehitada riikide, regioonide, omavalitsuste ja nende elanike vastastikuste suhete pöördumatut süsteemi. Nende sooviks on kõrvaldada vägivald ja samal ajal luua stabiilsed tingimused majanduslikuks ja ühiskondlikuks arenguks kõigi eurooplaste jaoks. Ajaloo lõpp ei pruugi olla Euroopa teha, kuid Euroopa hämara ajaloo lõpp on selgelt käeulatuses.

Autor: Vladimir ?pidla