Vorstisõja võidud ja kaotused

2002. aasta kevadel lahvatas meedias nn ?vorstisõda?. Ühtäkki jõudis avalikkuse ette teave, et paljud meie toidulettidel olevad vorstid polegi valmistatud lihast, vaid hoopiski lihatööstuse jääkproduktist kondilihamassist (MDM). Firmad, kes ei kasuta lihatoodete valmistamiseks mehhaaniliselt konditustatud liha massi, liitusid toona Eesti Lihatöötlejate Assotsiatsiooni (ELA).

Tänaseks on meie vorstilettidel toimunud väliseid muutusi ? näiteks peavad tootjad pakendile märkima kondilihamassi sisalduse vorsti-ja lihatoodetes - kuid sisuliselt on olukord ikkagi endine. Ajal, mil on kehtestatud ranged nõuded tootmiseks, puuduvad peaaegu täielikult nõuded valmistoodete kohta. Eesti pole täna olemas lihade, vorstide ja muude toodete klassifikatsioone ega kvaliteedinõudeid. Töö, mida Toiduseaduse järgi peaks tegema valitsus, on suuresti veel tegemata.

Mis on aga muutunud kahe aastaga? Esimeseks oluliseks sammuks sai termini mehhaaniliselt konditustatud liha mass seadustamine. Senini võis iga firma deklareerida nimetatud tooraine liiki suvaliselt. Esines kanalihamassi, kanahakkliha, lihamassi ja nii edasi. Ometigi on kõik need terminid ekslikud ja hämavad. ELA survel võttis ka Põllumajandusministeerium lõpuks kasutusele analoogse termini. Esialgne vastuseis paljudelt firmadelt on hääbunud ning kõik suuremad tootjad on oma etiketid korralikult tähistanud.

Teiseks oleme mehhaaniliselt konditustatud liha massist rääkides probleemi avalikkusele laiemalt teadvustanud. Definitsiooni järgi on see värske liha mass, mis saadakse luudele kinnitunud lihas- ja teiste pehmete kudede mehhaanilisel eemaldamisel vastava seadme abil. Kui kontideta liha aluseks on lihaskude, siis mehhaaniliselt konditustatud lihamassi ?emaks? on luud. Leiame, et tarbijad peavad sellist olulist erinevust teadma.

Kõige suurem erinevus on aga hinnas. Kui sealiha keskmine hind on ligi 20 krooni kilo kohta, siis kondlihamassi ostuhind Euroopast on 5 krooni ringis. Eestis toodetult võib see ka kallim olla. Kuid Eestis puudub piisaval kogusel töötlemiseks lubatud luid. Ning importivatel riikidel on suhteliselt ükskõik, millise hinnaga oma jäätmetest lahti saada - oluline on neist lahti saada! Kas aga sellest toorainest tehtud lihatoode on ka ¾ odavam? Vastus on: ei. Mehhaaniliselt konditustatud liha massi sisaldavate lihatoodete hinnad on vaid paar krooni odavamad kui lihast tehtud toodetel. Muide, tulenevalt Euroopa Liidu direktiividest ei arvata mehhaaniliselt konditustatud liha massi enam liha hulka. Seetõttu pole seda toorainet sisaldavad tooted justkui nagu lihatootedki.

Jätkuvalt kestab aga segadus mehhaaniliselt konditustatud liha massi importimisega. Siin püüab ELA jätkata dialoogi riigiametitega, sest see on riiklik küsimus. Tavaliselt üritab iga riik ikka maksimaalselt ära kasutada kõigepealt kodumaise tootja toodetud kauba ja alles seejärel soodustab importi. Eestis on kondilihamassiga kahjuks lugu täpselt vastupidi. Kodumaine seakasvataja on jäetud üksi ja selle asemel imporditakse väljast odavat toorainet, millest iga endast lugupidav riik üritab lahti saada. Peaksime aga hoopiski võtma eeskuju Soomest, kuhu mehhaaniliselt konditustatud liha massi ei impordita, vaid üritatakse kodumaist tootmist toetada ja jäägid mujale müüa.

Seega ? nn vorstisõja tulemusel oleme suuremad siseriiklikud ?lahingud? ära pidanud. Nüüd tuleb jätkata oma turu ja tootjate eest võitlust Euroopa Liidu keerulistes koridorides.

Autor: Meelis Trumberg