Kogu kütuseaktsiis teedeehitusele ja remondile

Kehvade teede ja tänavate pärast virisemine on ära tüüdanud. Veel piinlikum on aga, et valitsus hädaldab niisamuti. Teate küll: et raha napib ja seepärast saab vaid jupikaupa teid lappida, Tallinna tänavavõrgu-Kolgata on pealinna võimu arutu eelarvepoliitika tagajärg, kohalikele teedele ei saa rohkem raha eraldada, - muidu jääme euroabist ilma.

Samas on lahendus just valitsuse käes. Kõigepealt peab valitsus lõpetama hämamise, mida see teederaha nappuse jutt on. Tegelikult jõuab kütuseaktsiisist teedele vaid 30-40% (sellele on tähelepanu juhtinud ka Ülle Karjane, vt ?Teehoiukava koostamise tagamaadest?, Teeleht, dets 2003).

Kütuseaktsiisi sisseseadmist põhjendati vajadusega leida rahaallikas teedeehituseks ja korrashoiuks. Tegelikult on aktsiisist laekuva rahaga lapitud rohkem riigieelarve-, kui teeauke. Teeseadus näeb ette, et 2001. aastast pidi minema aktsiisist teedehoiule 55%. 2002. aastal 65% ning alates 2003. aastast pidi osakaal tõusma 75%-ni.

Kuidas tegelikult asi on, näeme kõrvalolevast graafikust. Seejuures tuleb arvestada, et kuni 2002. aastani on summa hulgas ka tolle aasta lõpuni kehtinud mootorsõidukiaktsiisist laekunud raha. Ehk siis nii 2001 kui 2002 läks kütuseaktsiisist teehoiuks veidi üle 30%. Mullu arvestati aga kütuseaktsiisi 75% määra sisse välisabi ja laenud, nii et teedehoiule läks umbes 40%. Samamoodi talitatakse sel ja järgnevail aastail. Samas kinnitab valitsus, et tegemist on 75%-ga kütuseaktsiisist. Seega rikub valitsus külmavereliselt teeseadust, mis ütleb: vähemalt 75% peab minema teedehoiule.

Kütuseaktsiis on üks paremini laekuvaid makse, mitu aastat on seda laekunud (vähemalt 4%) rohkem, kui valitsus riigieelarvet koostades on prognoosinud. Aga vaid mullu sai teedehoid lisaeelarvest juurde 20 miljonit krooni. Seega pole valitsuse suurejooneline säästukava midagi muud kui kokkuhoid teedehoiu arvelt. Ehk siis eelmisel aastal kokkuhoitud 1,8 miljardist kroonist ? mis nüüd kenasti riigireservis ?puhkab? ? on tegelikult umbes kolmandik see raha, mis teeseaduse järgi tulnuks kulutada teedele.

Kohalikele teedele pole aga kütuseaktsiisist suurt midagi jõudnud ega jõua ka edaspidi. Valitsus käitub nii, justkui ammutaksid kohalikel teedel vuravad hobujõud võhma teepervel kasvavast heinast, mitte mootorikütusest, nagu riigimaanteedel liikuvad sõiduvahendid. Mullu said ?kohalikud? siiski midagi ka ühisest katlast - 70 miljonit, sama palju tuleb tänavu ning 2005. ja 2006. aastal 100-120 miljonit.

Eriti absurdne on Tallinna olukord ? kümne aasta jooksul on pealinn saanud riigile laekuvast kütuseaktsiisist 9,9 miljonit krooni. Tänavu lisandub sellele veel 4,9 miljonit krooni. Samal ajal on pealinnas registreeritud suur osa sõiduvahendeist, siin ostetakse kõige enam kütust. Pealinna ja rahandusministeeriumi kemplemine annab mõista, et linnakassasse jõuaks ehk mõni miljon rohkem, kui Edgar Savisaar Tallinna linnapea poleks ? ehk asi on kohalikus poliitikas.

Teede kehv seis on varasemate aastate tegematajätmiste tulemus ja mida kaugemale tulevikku me hädavajalikke remondi- ja ehitustöid lükkame, seda kallimaks need lõppkokkuvõttes kujunevad.

Riik peab osutama teenust kogu raha eest ? kogu kütuseaktsiisist laekuv raha peab minema teede ehitamiseks ja remondiks. Seejuures kindel osa aktsiisist ? vähemalt 10% - tuleb eraldada kohalikele teedele. ISPA ja Ühtekuuluvusfondi abi ei kao kusagile ? need tahavad kaasfinantseerimist 25% ja seda suudame ka anda. Raha taha ei tohiks asi jääda: riigile jääb kütusemüügilt laekuv käibemaks ikka alles.