Pika-Mündi restoranis on head kokad

Uskusin ja läksin vaatama, kuigi ilusa ilmaga ju keegi nagunii keldreid ei armasta ja natuke palju köögilõhna oli kah söögisaalis tunda. Esialgne skepsis ?ah, jälle üks piprapihvikoht? hakkas lahke vastuvõtuga tasapisi sulama. Kuigi menüüd uurides heitsime veel nalja, et nagu restoranitoitlustuse käsiraamatust maha kirjutatud. Ja et jookide osas on palju fantaasiarikkamad oldud, jagades need valiku lihtsustamiseks ennelõunasteks, pealelõunasteks ja kogupäevajookideks. Viimaste, hommikust õhtuni sobilike jookide hulgas olid Bloody Mary ja Vodka Sprite.

Aga toidusse suhtutakse Pika-Mündi restoranis tõsiselt ja asjatundlikult. Minu eelroaks võetud soe salat lamba sisefileest küüslaugukastmega oli väiksema praega üsna samas mõõdus, lambaliha mitte just palju, aga täiesti piisavalt. Ja kaaslase mereangerjas oli täpselt nii mõnus, nagu üks hästi marineeritud angerjas peabki olema. Järgmise roa, koorese mereandide supiga, aga oli niisugune imelik lugu, et mida rohkem kõht täis sai, seda paremini supp maitses. Paks, merelõhna ja koorese leemega tihke kala-kreveti-ja-tea-veel-mille-supp oli profikoka hea saavutus, milleni mitte igas söögikohas ei jõuta. Nii et selle üle me enam ei imestanud, et piprapihv ehk punase veini ja pipra kastmes härjafilee ülimalt maitsvaks ja piisavalt fantaasiarikkaks osutus. Kohv ja mõõdult kahele sööjale sobilik ?okolaadikook oli eelnevale väärikas punkt.

Kui kokale tänusõnu palusime edasi öelda, oli näha, et staa?ikas kelner hindas ka ise oma kokkadest kolleege kõrgelt ja võttis kiituse väärikalt vastu.

Nii et kokkuvõttes üks selline restoranielamus, mis mulle väga meeldib: sisse minnes valmis kõige hullemaks, välja tulles mõnulev ja rahulolev.