Üksikule saarele!

Ülle Hallik 10. mai 2004, 00:00

On suvi 2003. Kuumus on jõudnud haripunkti ning Linnalehel ehk selle Tallinna, Tartu ja Pärnu toimetuse töötajate puhkus lõpule.

Esimene töönädal otsustatakse lõpetada kontorist väljas ja linnast kaugel. Et üleminek töörütmile poleks nii valus ning et kolmel ühe nime alla koondunud, aga samas eriilmelisel seltskonnal oleks võimalus üksteist paremini tundma õppida.

Juhtumisi on pärnakatel käsi sees tillukesel Manilaiul asuvas Riida turismitalus, nende fotograaf Ülle Tamm on selle perenaine.

Munalaiu sadam võtab tulijad vastu mõnusa sooja suvetuulega, kuid Kihnu Jõnnu nime kandva praami kapten on juba närviliselt lahkumise ootel, kui viimased saarele pürgijad alles sadamasse tilguvad. Selgub, et praamiga Manilaiule pääsemine on erand, mitte reegel ning et reeglina autoga saarele ei pääse. Praam teeb reise ainult tellimuse peale, et toimetada saarele näiteks heina- või küttepuude koorem ning juhtumisi on üks nendest sõitudest just algamas.

Tavaline liiklusvahend mandri ja saare vahel on liinipaat, saareelanikel endil on isiklikud paadid peale selle. Nii ka Riida talu peremehel Tiit Pildil, kes vajadusel väiksema seltskonna üle mere toimetab. Auto pärast muretsema ei pea, sadamas on valvega parkla, kus sõiduriist rahulikult kas või mitu päeva puhata võib.

Sadamast Riida taluni jõudmiseks tuleb teha paarikilomeetrine jalgsimatk, selle kergendamiseks on tulijatel vastas lõbusalt kirjuks värvitud veneaegne villis, kuhu oma kodinad võib laduda.

Laisemad võivad ka endid autole sokutada. Muidugi juhul, kui kotte liiga palju pole saanud.

Meie valime jalgsimatka ning imetleme kahele poole jäävat merd ja naudime päikest, mis selle pooletunnise matka järel päris hästi peale hakkab.

Riida talu õuel on meid ootamas perenaine Ülle, kelle ümber keerlemas Silvia ja Venus. Kaks ülisõbralikku olevust, must njuufa ja pruun labrador.

Taamal kaob kass Vassili uhke punasetriibuline saba nurga taha, erinevalt koerlastest tema võõraste inimeste (eriti kui neid veel nii kärarikkalt palju juhtub olema) seltsi ei naudi.

Peagi selgub, et koerad ja kass on vaid Riida ?loomafarmi? jäämäe tipp.

Suursuguse välimusega shoti mägiveis Volli promeneerib oma naistega rannakarjamaal. Neist üks on Aberdeeni angus. Tuleb tunnistada, et lehma, kellel on nii uhke tõunimi, olen uudishimutsenud juba ammu näha.

Paraku tabab mind selles osas pisuke pettumus, too uhke nimega loom on (vähemalt asjatundmatu linlase silmis) lihtsal üks väiksemat sorti must lehm. Ei mingeid erilisi sarvi (nagu näiteks Vollil) ega kummalist saba.

Mere ääres on oma toimetusi toimetamas ka lambakari. Saame teada, et kõik need suured loomad pole talus üldsegi mitte selleks, et toidulauale katet kasvatada. Samuti mitte maaelu ilmestav dekoratsioon ega atraktsioon turistidele. Neil on oma töö ja see on rannakarjamaade niitmine.

Laudas saab imetleda veel hulka väiksemaid loomi, jäneseid ja hanesid. Tinglikult võib loomakarja hulka arvata veel tiigis elutsevad kogred ning võib-olla ka sääsed, kelleta ei möödu ükski suvine oleng vabas õhus.

Kui loomadega tutvus tehtud, on aeg elutut keskkonda avastada. Kuna meie seltskond koosneb paarikümnest inimesest, saame endid lahedasti aidas ja sauna peal asuvatesse tubadesse ära mahutada.

Lakas magamise romantika kasuks ei otsusta meist keegi ning vaid üks kildkond paneb üles telgi. Tahavad teised vist merele lähemal magada, et lainemüha unelaulu laulaks.

Päike on jõudnud tõusta nii kõrgele ja kõrvetavaks, et elu võimalikkus maa peal muutub küsitavaks ning seltskond tilgub vaikselt merre.

Vesi on madal ja soe nagu vannis ning vaid paar kangemat meie hulgast võtab ette pika matka sügavama vee suunas. Kuumuse peletamiseks piisab sellestki, kui vees end pikali heita annab!

Kui päike madalamale vajub, kannatab maale tagasi ronida.

Pealegi on teada, et seal on ootamas õhtusöök. Perenaise kokaandega varem lähemalt kokkupuutunud teavad: seda vahele jätta oleks ülim patt. Meie menüüs on maitseainetega segatud ploomimoosis marineeritud grill-lõhe...

Pärast tõsist söömaaega ja tõsisemat tööjuttu jätkub õhtu vabas vormis.

Kes võtab istet lõkke ääres, kes kaob võrratut päikeseloojangut imetlema, kes toksib palli. Igaüks leiab oma, et kallist suveööd mitte raisku lasta minna...

Firmad, kes Riida turismitalus suvepidu plaanivad pidada, peavad arvesse võtma saareelu eripära.

?Kui asja sisu on kõva tümakas ja paari kasti viina lahendamine, siis ei maksa linnapiirist üldse kaugemale sõita, vaid teema samas ära lahendada,? leiab Riida talu perenaine Ülle Tamm. Mere taha tasub sõita hoopis teistsuguste elamuste järele. Mahedas suveõhtus kuuldud linnulaul, mere loksumine ja lõkke praksumine võivad inimese pikaks ajaks positiivse elamusega täita, kui see ajusoppi talletub. Samuti ei usu ta, et kõik seltskonna liikmed üldse valjust muusikast vaimustatud on.

Seniste suvepäevaliste pealt on Ülle Tamm näinud, kuidas inimesed mõnuga naturaalsete pillide saatel varavalgeni lõkke ääres laulavad. Usinamad firmad on isegi spetsiaalsed laulikud koostanud. ?Eestlane on laulurahvas küll, aga tihti ei vea sõnadega hästi välja,? muigab ta. Sportlikud mängud, hea söök ja mõõdukas vein selle juurde ning kõik on rahul. Ülle meenutab, et üks firma oli eriti tiheda programmi kokku pannud. Seltskond valmistas endale kohapeal suvepäevade särgid, tegi kehamaalinguid, laulis, tantsis, igaüks esines millegagi. Kõik viitsisid ja kõik olid hästi rahul.

Kõige valusamaks teemaks peab Riida perenaine prahi, eriti suitsukonide sattumist väljapoole selleks ettenähtud kohti. ?Iga hommik näitab seltskonna intellekti ja sisemist suurust,? ütleb ta.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:41
Otsi:

Ava täpsem otsing