Müüjate diktaat tootjate üle on turumajanduse paratamatus

Tänane Äripäev kirjutab, kuidas tootjad peavad võitlema oma koha eest poelettidel. Et müüki pääseda, peab maksma turundustoetust, lepingutasu, külmikumaksu jne.

Saades aru väiketootjate murest, ei mõista Äripäev siiski poekettide diktaati hukka, sest see on loomulik äriprotsess.

Kaubandusketid käituvad nagu turumajanduses kohane: püüavad oma kasumit suurendada ja asjaajamisvaeva vähendada. Väiketootjatega on ebamugavam suhelda, sest nende sortiment on tilluke ja kaubakogused väiksed, aga paberimajandus sama suur. Arusaadav, et sellisel puhul eelistatakse suuremaid tootjaid. Nii on OÜ Otepää Lihatööstusele öeldud, et on vaev neile mitu korda päevas kaubaveokile sissepääsu avama minna, kui üks suur tööstus toob kõik vajaliku ühe reidiga.

Mida väiksem tootja, seda suhteliselt kulukam on tal ennast suurde poodi sisse süüa. Ja isegi letile pääsedes valitseb oht, et ostja võtab kõrvalletilt tuntud kaubamärgi. Tuntud firmadel on eelturundus tehtud, mida jaekaupmehed just ootavadki.

Kõlab irooniliselt, aga ainus võimalus väiksel tootjal mõistliku hinnaga suure kaupluse lettidele pääseda on ise suureks saada. Selleks tuleb ka väiketootjatel rohkem koonduda. See lahedaks kaks põhilist probleemi.

Esiteks tuleb väikestel tootjatel oma tootevalik üle vaadata. Igamees ei pea valmistama kõiki piimatooteid, mõistlik on spetsialiseeruda kindlale tootele, n-ö ni?ikaubandusele. Seejuures pole küsimus niivõrd ni?ikaubas - seda võtavad poed lettidele küll, sest see tõstab nende endi mainet. Küsimus on just kümnetes eri sorti kohupiimades või leibades, mida tootjad jaemüüjatele pakuvad.

Teiseks on väiketootjatele ülioluline küsimus, kas nad suudavad pakkuda vajalikku mahtu. Kui nad ei suuda pakkuda ühte toodet piisavalt palju - ja enamasti see nii on -, jäävad nad ukse taha, kui palju nad ka ei räägiks kodumaisest mahetootmisest.

Näiteks Säästumarket nõuab kõikidelt kauplustelt sama kaubavalikut. Kui tootja soovib Säästumarketile oma kaupa müüa, peab ta suutma varustada kõiki 45 kauplust üle Eesti. Osa väiketootjaid ongi tootmist laiendanud, et Säästu-marketi kliendiks pääseda.

Võiks öelda, et meie tootjatel on veel hästi läinud. Leedus võimutseb toidukaupade jaeturul 35protsendise turuosaga kohalik VP Market, meie suurimad ketid jäävad siin kaugele maha. VP Marketil, mis on juba turuliider ka Lätis, on ambitsioon avada supermarket igas Leedu linnas.

Hea positsioon on andnud Leedu kaubandushiiglasele võimaluse ka tootjatele tingimusi dikteerida: tema poes vastutab läbimüügi eest tootja ise. Kui tootja piisavalt oma kaupa maha ei müü, tekivad tal lisakulud. Ehk sisuliselt maksab tootja oma kaupade kehva müügi eest trahvi. VP Mar-ketsi karmide tingimuste tõttu ei õnnestunud ka Öselil oma mahladega Leedu turul läbi lüüa.

Ka Põhjamaadega võrreldes on Eesti jaekaubanduses rohkem konkurentsi. Nt Soomes ja Norras on kolme suurema jaekaubandusettevõtte käes üle 75% turust. Suurem konkurents aga tähendab, et hindu ei dikteeri niivõrd liigkasuvõtjast jaekaupmees, kuivõrd tarbija. Seega on Eestis tarbijal veel päris lahe elada.

Autor: ÄP