Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Arhitekt palkmajja mõisatreppi ei plaani
"Tavaliselt tehakse valik majatüübi kasuks maja välimuse ehk arhitektuuri põhjal, esmase emotsiooni ajel," selgitab arhitekt Enn Rajasaar. "Juba krundi valik ja ümbritsev keskkond ning loodus määravad arhitektuurikeelt - kas või seda, kuhu maja sissepääs või eluruumide aknad on suunatud. Seega ongi maja ilme ja arhitektuuri kujunemisel on kaks poolt: emotsionaalne ja ratsionaalne."
Emotsionaalse poolena mõjutavad välisilme kujunemist hea loodus, teised majad ja ilmakaared. Näiteks aknad suunatakse enamasti lõunasse, põhjaranniku merekaldal asuvad majad aga saavad põhjavaate.
"Naabrite puhul ei taha keegi, et otse magamistuppa piilutaks. Ratsionaalse argumendina arvestab arhitekt, mis ruume on vaja. On ju selge, et iga ruutmeeter maksab ja nõnda välditakse pinna raiskamist mõttetute hallide või koridoride peale. Mõnikord on see küll ruumika ja seetõttu ka suuremat esinduslikkust taotleva maja juures vajalik ja ratsionaalsus maksab lõivu emotsionaalsusele," arutleb Enn Rajasaar.
Maja loomisel on tähtis, et säiliks tervik, et ei ilmneks üksikuid stiilist välja hüppavaid elemente. "Juhtub ka seda, et inimesel on väga range visioon, aga see pole kooskõlas maja tervikuga. Näiteks soovitakse väga väikesesse majja pidulikkust või minimalistliku lahendusega ökonoomsesse majja mõisatreppi. Sellised kohatud elemendid rikuvad palju," paneb Rajasaar südamele. "Alati ei jõuagi tellija ja arhitekt ühiste seisukohtadeni. Aga arhitekt ei ole ikkagi tellija pliiats. Ta suudab välja pakkuda tervikliku süsteemi. Seega tuleks juba arhitekti valides tutvuda tema käekirja ja eelmiste töödega."
Sageli käib arhitekti töö koostöös sisekujundajaga. Üldjuhul sisekujundaja maja struktuuri ei sekku, ent ta kaasatakse juba projekteerimisetapil. Sisekujundajal võib olla ruumi planeerimiseks ideid. See eeldab loomulikult ühes suunas mõtlemist ja töötamist.
Klient on omalt poolt tavaliselt läbi mõelnud, mis ruume vaja läheb, palju selleks ruumi on. "Teatakse tubade arvu ja üldist ruutmeetrite arvu, ka stilistikat," selgitab Rajasaar. "Ka maksumusest on üldjuhul ettekujutus olemas. Mõnikord on hoone plaan ruutmeetrite kaupa lahti kirjutatud. See pole ka tingimata vajalik."
Arhitekt arvestab ühelt poolt hoone projekteerimisel arhitektuuri ja inimese vajadusi, teisalt, et veetorude ja teiste kommunikatsioonide paiknemine oleks võimalikult optimaalne. "Näiteks planeeritakse lähestikku köök ja tualettruum, et veetorudest ei peaks maja sisse soolestikku moodustama. Samale kohale tuleb tualettruum enamasti ka teisel korrusel. Lahendused peavad olema optimaalsed," ütleb Rajasaar.
Ruumide seostest plaanil ei pruugi kodurajaja kohe arugi saada, aga ruumiline ettekujutusvõime on siiski harjutatav. "Kui ehitamine on ees, soovitan võtta kasvõi mõne müügis olevas tüüpmaja plaan ja vaadata, kuidas see tegelikkuses välja näeb," soovitab Rajasaar. "Siis saab ka oma loodava maja plaanist paremini aru."
Marje Piirisild, kes praegu oma kodu ehitab, leiab, et kui planeerimine pelgalt enda kanda võtta, võib sellest kujuneda üks tohutult raske ettevõtmine. "Minu kodu arhitektuurne lahendus oli juba olemas. Problemaatilised valdkonnad on siin siiski selgelt näha. Need on ventilatsioon, mis peaks olema hästi läbimõeldud, heliisolatsioon, samuti WC ja duAA või vann, mis peaksid suuremates korterites kindlasti olema eraldi ruumides. Ka garderoob, saun ja kamin võiksid olemas olla, üks tuba korterist võiks olla tõeliselt avar."
Ka sisekujundaja Sirje Kadalipp osutab, et arhitektuurilised tüüplahendused on tehtud viisil, et need sobiks igaühele. "Aga mis peaks sobima igaühele, seal on alati küsitavusi," ütleb Kadalipp.
"Arhitekti väike näpukas võib hakata valusalt kätte maksma, kui kas või uks on valepidi käima pandud ja hakkab ette jääma. Väike asi, aga parandada tülikas. Kliendil on selliseid vigu ise raske leida. Sisekujundaja ja arhitekti töö juurde käibki pidev selgitamine, töö on paberil ja tuleb üksipulgi läbi arutada."
Väitega on nõus ka Marje Piirisild: "Ainult jooniste lugemisest tavaklient täit ettekujutust tulevasest eluruumist ei saa. Kindlasti peab olema võimalus asju praktiliselt läbi katsetada ja kogeda. Lülitite asukohad, liikumisteed, läbipääsud ja värvilahendused on ilmselt need kohad, mis kõige enne igapäevaelus ebamugavusi tekitavad."
Piirisilla väitel on hea sisekujundaja abiks nii joonlaua, kunstlikult loodud olukordade (näiteks käepäraste vahenditega kavandatavate käiguteede kujundamine jne) kui ka juba realiseeritud lahenduste tutvustamisega.
"Julgen küll soovitada nii arhitektil kui ka sisekujundajal usaldada rohkem kliendi valmisolekut heade ideedega kaasa minna ning julgemalt oma mõtetega lagedale tulla."
Katrin Vaikla, sisekujundaja:
Klientidel on nii mõnigi kord raskusi, et ruumi joonisel kolmemõõtmeliselt kujutleda, suurem jagu inimesi ei suuda end sinna mõelda. Kui alaga kokkupuudet ei ole, on mastaape raske tabada - kas või pealtnäha lihtsad asjad, nagu näiteks see, kui suurde avasse vannitoas WC-pott mahub ja kuhu mitte. On sedagi ette tulnud, et naljatades lubame lauad plaanil väiksemaks ja plaani enda suuremaks joonistada - et kõik ära mahuks.
Aga eks igal inimesel on oma elukutse - kes on kokk, kes on õmbleja ja ei saagi nõuda, et klient kõike valdaks. Seepärast taandubki asi suhtlemisele, kuivõrd oskavad arhitekt ja sisekujundaja ideelahendusi ja valikuvariante selgitada. Minu koostöökogemused nii arhitektide kui ka klientidega on siiski eeskätt head. Ikka püütakse parim lahendus leida, kliendile vastu tulla, ikka tuleb olla paindlik ja arvestada eri osapooltega. Kuigi ega hambaarsti klient ju ei õpeta - ka arhitekt ja sisekujundaja tunnevad oma ala, nende soovitusi tuleb arvestada ja leida koos parim lahendus.
Arhitekt vaatab maja ikkagi eelkõige kui tervikut ja enamasti väljast. Mõnikord võib juhtuda, et puudub ka kogemus, kuidas on ise majas elada ja planeerimata jäetakse näiteks töötuba. Kui nüüd lahendus on välja töötatud ja ehitusluba antud, ei saa enam teise tööd pea peale keerama hakata. Seepärast on hea, kui pärast arhitekti valikut ja esialgsete eskiiside valmimist kaasata töösse kohe ka sisekujundaja.