Elame hindade tõusu üle

Euroopa Liiduga ühinemisele eelnenud aprill möödus Eestimaal üleüldise kogumiseufooria tähe all - kaupmehed oskasid rahva tunnetel mängida ja kirgi kütta, oma osa ostupaanika puhkemisse andis ka massimeedia ja nii kogusidki eurohinnatõusuhirmus kodanikud oma kappidesse soola, suhkrut, banaane ja kes teab mida veel.

Äripäev soovib hinnatõusust tekkinud ostupalavikku ja väidetavast peatsest hindade totaalsest tõusust tekkivat paanikat maandada, kinnitades, et iseenesest ei saa ainuüksi Eesti liitumine Euroopa Liiduga olla hindade tõstmise tõsiseltvõetav põhjus. Ja kuigi kaupade jaemüüjad ühinemist euroliiduga hinnatõusu ühe peamise argumendina agaralt kasutasid, reguleerib põhjendamatult kõrgeks kruvitud hinnad õige pea paika turul valitsev nõudluse ja pakkumise vahekord. Nii on see turumajanduse tingimustes olnud ja nii see ka jääb. Vähemalt mis puudutab tööstustoodangut. Kütusemüüjad saavad muidugi teatud mõttes ühte heita ja vähemalt lühikeseks ajaks ning teatud piirides bensiinihinda ise kujundada. Möönab ju ka Alexela Oil jaemüügijuht Aivar Räim käesolevas Tööstuse erilehes, et kütusehinna muutumine oleneb turuliidritest, väiksemad kütuse jaemüüjad peavad neid lihtsalt järgima.

ELi direktiivide nõuetele ja Eesti kohalike seaduste muudatustele viidates ähvardavad hindu tõsta nii kinnisvaraarendajad kui ka jalgratta- ja automüüjad, nii toiduainete tootjad kui ka elektroonikamüüjad. Viimased lisavad põhjendusena veel uuest jäätmeseadusest tuleneva tootjavastutuse põhimõtte, mille kohaselt kauba maaletooja peab hiljem tagama ka oma aja ära elanud toote utiliseerimise. Sellega kaasnevad aga loomulikult lisakulud, mille peaks muidugi tarbija kinni maksma.

Äripäeva hinnangul on aga üleüldise hinnatõusu visiooni maalimise puhul suuresti tegemist pelgalt läbimüügi lühiajaliseks hoogustamiseks välja käidud reklaaminippidega. Loomulikult soovib müüja oma kauba eest võimalikult rohkem tulu teenida, ent pidevalt ähvardavad konkurentide allahindluskampaaniad sunnivad kaupmehi niigi piiri peal käima ja paindlikku hinnapoliitikat rakendama. Reegel on lihtne - kui tahad vähegi arvestatavat läbimüüki saavutada, pead kõrgetest marginaalidest loobuma ja hinnad alla laskma.

Näiteks elektroonikatööstuse toodangu puhul muudab hinnatõusu küsitavaks kasvõi juba tõsiasi, et elektroonika kui toode vananeb tänapäeval moraalselt väga kiiresti.

Mõned kaubad ja teenused muidugi kallinevad, ent kas tasub lüüa lokku suhkru- või banaanikilole lisanduva paari krooni pärast, kui hoopis karmim tulevik ootab eestlasi ees sügisel, kui leiab tõenäoliselt aset elektrienergia hinna tõus.

Autor: ÄP