Kellele peavad kuuluma Tallinna sadamad

Tallinna piires asuvate sadamate kuuluvuse küsimus on ülal seisnud aastaid. Siiani on seda püütud lahendada, lähtudes vaid poliitilistest seisukohtadest, mitte majanduslikust otstarbekusest. Omandiküsimuste lahendamiseks on kolm baasvarianti.

- Esimene variant. Linn saab osa sadamaid enda valdusse. Linnale laekuvad tulud sadamate tegevusest, kuid ta kannab ka kõik sadamate arendamise ja ekspluatatsiooniga seotud kulud. Linnal tekib vajadus väikese, kuid kvalifitseeritud juhtimisstruktuuri järele. Eelis on linna võimalus juhtida sadamate kommerts- ja finantstegevust. Paremini saaks teostada sotsiaalseid ja keskkonnakaitselisi programme, lihtsam on seostada sadamate tegevust linna kui terviku arenguga. Puudus - linna täiendavad kulud. Investeeringud sadamate arenguks on küllalt suured, nende tasuvusaeg pikk. Investeeringute puudumisel võib sadamate areng peatuda.

- Teisel juhul kuuluks linnale sadamate ala, muud sadamaobjektid jäävad senistele omanikele. Eelis on maamaksu laekumine, kandmata otseseid kulusid, loomata täiendavaid juhtstruktuure ja tegemata investeeringuid sadamate arenguks. Puudus on sadamate üldise maksukoormuse tõus. Kuna sadamate tegevusega seotud kulud kannavad kokkuvõttes kaubasaatjad ja -saajad, võib väheneda Tallinna sadamate atraktiivsus, eelkõige transiitkaupade teenindamisel.

- Kolmanda variandi puhul toimub riiklike maksude ja sadamate tegevusest tuleneva kasumi ümberjaotamine riigi ja linna vahel kindla süsteemi alusel. Linn saab lisatulu ettevõtete üldist maksukoormust tõstmata. Samuti säilib transiitkaubanduse stabiilne ja ladus tegevus. Raskem on aga linna sotsiaal- ja keskkonnaprogrammide läbiviimine, võimalus tihedalt siduda sadamate jm infrastruktuuri arengut.

Sadamate omandivormide muutmise eeldus on linna valmisolek sadamamajanduse juhtimiseks paremini, kui on seda teinud riik. Kriteeriumiks oleks eelkõige linnale kuuluvate sadamate varasem haldamine ja arendamine. Kahjuks pole Tallinn end ses küsimuses näidanud kõige paremast küljest.

Patarei sadama arenguks pole linn selle olemasolu rohkem kui 20 aasta jooksul teinud mingeid arvestatavaid investeeringuid ja on avaldanud soovi see koos Linnahalliga ära müüa. Kalasadam on juba müüdud. Anda linnale üle täiendavat vara, teadmata, mida linn sellega peale hakata kavatseb - arendada sihtotstarbeliseks kasutamiseks või müüa hetkevajaduste rahuldamiseks - on täna ilmselt enneaegne.

Kuigi ka riigile kuuluvate merendusettevõtete juhtimises võib näha olulisi puudusi - juhatustest ja nõukogudest on välja tõrjutud spetsialistid ja asendatud truude parteisõdurite-sponsoritega - töötab riiklik juhtimise süsteem küllalt stabiilselt. Juhtsüsteemi uue ja tundmatu vastu väljavahetamise otstarbekus on enam kui kaheldav. Arusaamatuks jääb ka, miks taotleb linn just Paljassaare sadama üleandmist. On ju linnamajandusega tunduvalt tihedamalt seotud põhiliselt reisijaid teenindav Vanasadam, mille üleandmist linn on varem soovinud. Kaubavoogude korraldamine skeemi "meri-meri" järgi, kuna need linna ei läbi, häirib linna huve minimaalselt. Ka elanike tööhõive seisukohast ei muutuks midagi - töötavad ju riigile kuuluvais sadamais põhiliselt tallinlased.

Linnal puudub paraku majandustegevuse stabiilseks toimimiseks ja arenguks pikaajaline terviklik kontseptsioon, mis määraks, millised valdkonnad peaks kuuluma riigile (nt suursadamad), linnale (transport, teedemajandus) ja millised eraettevõtlusele (kaubandus, teenindus). Probleemi üks lahendus on korraldada ettevõtluse omandivormide laiem arutelu erinevate ringkondade - erakonnad, riigiametid, Tallinna linnavalitsus, sadamad, merendusteadlased ja -praktikud - osavõtul. Arutelu tulemused võiks saada aluseks kontseptsiooni koostamisel.

Autor: Ain Eidast