Rahvuslik riskikapitali fond on vajalik

Riigi sekkumine innovatsiooni finantseerimisse läbi riskikapitali instrumendi, rahvusliku riskikapitali fondi, erineb oluliselt sellest, mida siiani on Eestis tehtud. Nimelt on oluline vahe toetuse jagamisel ja eesmärgil teenida erainvestorite kõrval ja koos nendega raha tagasi.

Ei Euroopa Liiduga ega ka NATOga liitumine ei taga Eesti kui riigi konkurentsivõimet. Sa-muti ei teki iseenesest konkurentsivõime, mis on heaolu kasvu alus. Konkurentsivõimet mõjutab palju erinevaid tegureid alates maavaradest ja asukohast, kuid üks peamisi mõjureid on majanduse pidev innovatsioon, liikumine teistest kiiremini uute toodete väljatöötamisel ja efektiivsuse parandamisel. Teadmistepõhine majandus on saamas määravaks konkurentsieeliseks.

Eesti on kurioosses situatsioonis - innovatsiooni veavad eelkõige väiksemad ettevõtted, soliidse ja stabiilse R&D eelarvega suurettevõtted aga puuduvad. Võimalikud põhjused on innovatsiooni traditsioonide katkemine, sunni puudumine, kuna ettevõtte korrastamine ja kopeerimine on andnud parema tootluse ja lühema ta-suvusaja kui pikaajaline arendustegevus.

Ometi oleme jõudmas punkti, kus nii enam edasi minna ei saa. Tegelike rahvusvaheliste konkurentsieeliste puudumine viib lõpuks ummikteeni. Kui Eesti turg on käes, siis ehk on jõukohane Läti-Leedu, seejärel jõud raugeb. Ettevõtted on silmitsi tuhandete sarnaste tegijatega, kellest ellu jäävad suurema mastaabiefektiga või unikaalsed konkurentsieelised kujundanud ettevõtted. Kes on hädas Hiina odava kaubaga, kes Poola konkurentidega.

Lõpuks tekib rahvuslikul kapitalil hetk, kus on õigem oma turuosa ja ettevõte müüa rahvusvahelisele kontsernile ja ise liikuda edasi. Aga kuhu? Kes valib loorberitel puhkamise, kes enda hauasamba kujundamise, kes poliitika, kes püüab uut äri alustada. Vähesed kapitali akumuleerinud eestlased on julgenud katsetada inno-vaatiliste projektide ja kõrgtehnoloogiaga. Ja esialgu pole häid näiteid suurest majanduslikust edust.

Majanduslikult on õigemini teinud need, kes on kas valinud passiivse investeerimisstrateegia või jäänud kindlaks vanale ja tuttavale, olgu selleks näiteks variatsioonid teemal ost-müük-vahendus (kaunimalt transiit-logistika-teenindus).

Innovatsioon on kultuuri valdkonda puutuv küsimus. Vaevalt et sündimuse tõusul viimastel kuudel ja lapsetoetuse kasvul on otsene seos. Pigem on küsimus suhtumises: kui ühiskonnas tähtsustatakse perekonda ja laste kasvatamist ning riiklik poliitika seda toetab, tekib võimendusefekt. Perekonna väärtustamine mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes on katalüsaator sündimuse tõusule. Sama toimib ka in-novatsiooniga. Kui innovatsi-oon tõsta ühiskonna prioriteediks, seda mitte üksi sõnades, vaid ka tegudes, on neil tegevustel katalüseeriv efekt. Riik ei saa eraettevõtjate asemel genereerida uusi ideid ja arendada uusi tooteid, küll aga saab neid väärtustada ja suunata.

Riik peab vaatama oma rolli laiemalt. Kui jutt käib varajases staadiumis ettevõtete finantseerimisest riskikapitali fondi kaudu, siis ainult nende ettevõtete finantseerimisvajadus pole piisavalt hea põhjendus ei 500 miljoni ega ka mingi muu summa kulutamiseks. Nagu skeptikud märgivad: meil on olemas EAS, ettevõtete inkubaatorid, ligipääs ELi abirahadele jne, milleks meile veel riiklik riskikapitali fond. Ju on olulisi majanduslikke põhjusi, miks rahakülluse tingimustes eelistavad investorid vähemriskantseid projekte.

Seega peab riigil jätkuma tarkust teha valik nii, et rahastatud projektid täidaksid katalüsaatori rolli innovatsiooni propageerimisel, see tähendab ka nende projektide edukust.

Rahvuslik riskikapitali fond tähendab ekspertide hinnangul 150-200 miljoni krooni suunamist aastas innovaatilis-tesse projektidesse. See on ca 20% EASi eelarvest. Fond on oma ülesande täitnud, kui see suudab katalüseerida ja propageerida innovatsiooni ja ka olla aktiivselt osaline majanduslike edulugude loomisel - olla n-ö riiklik müügiinstrument. See näitab nii kohalikule suur- kui väliskapitalile, et Eestis tasub innovat-siooniga tegeleda ja seda ka tunnustatakse. Rõhutan, et innovatsioon on uue loomine majanduslikult tasuval viisil. Seega pole kõik huvitavad leiutised ja teadussaavutused veel innovatsioon.

Riiklike meetmete kogum (sh ka teadus- ja hariduspoliitika) peab viima selleni, et investeeringute maht arendustegevusse kasvaks ja vahe arenenud riikidega väheneks. Eestis akumuleeritud kapital ja suuremad edukad firmad on sihtgrupp, kelle kaasamine innovatsiooni investeerimisse omab edaspidi suurimat mõju. Neile tuleks algul teravik suunatagi.

Autor: Kristjan Kalda