Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Toyota nime kandev auto, mis stardib hääletult nagu UFO
Tegelikkuses on tegemist uue hübriidmootoriga Toyota Priusega, mille bensiinimootor käivitub alles siis, kui autol juba sadakond meetrit elektri jõul liikudes selja taha jäetud. Vahel veelgi hiljem.
Põhimõtteliselt ei ole selles midagi ulmelist. Kapoti all on täiesti tavaline 1,5-liitrine bensiinimootor, millel võimsust 77 hj. Talle lisab hoogu 68 hj elektrimootor. Ja kui need kaks jõuallikat koos autot edasi tõukavad, annavad nad kahe peale kokku 110 hj ja pöördemomendi, millele ei pääse näole isegi kaks korda suurema töömahuga diiselmootor. Eriti efektselt annab see tunda möödasõitudel. Variaatorkäigukastiga auto pöörded kasvavad pedaalivajutusel mõne tuhande pöörde võrra ja auto kiirus muudkui kasvab ja kasvab.
Mis puudutab keskmist kütusekulu, siis selles osas tuleb kokkuhoid eeskätt linnasõidust, kus pole harvad juhud, mil auto liigubki üksnes elektri jõul. Foori taga seistes jääb bensiinimootor ise seisma, gaasi vajutades hakkab auto ilma vähimagi viivituseta liikuma ja märkamatult lisandub mõne aja pärast ka bensiinimootor.
Maanteesõidul ei ole elektrimootorist väga palju tolku. Peaasjalikult liigub auto bensiini jõul ja kütusekulu jääb keskmiselt pisut alla 5 liitri piiri 100 km kohta, mis on täiesti jõukohane ka tänapäeva diiselmootoritele. Küll aga kehastub linnasõidul jõuallikana töötav elektrimootor maanteesõidul ümber generaatoriks, millega laeb tagaistme all asuvat akut. Sestap on pärast pikemat maanteesõitu võimalik mõnel väiksemal kõrvalteel, kus kiirus madalam, sõita üksnes elektrimootori jõul üsna pikalt. Proovisõidu ajal sai mõõdetud nn hääletu sõidu rekordiks enam kui kilomeetri pikkune teekond, mis olnuks veelgi pikem, kui pool teest poleks olnud mäkketõus. Sellest, mida auto parasjagu teeb ja mis jõuallikat kasutab, annab ülevaate armatuurlaual olev puutetundlik ekraan.
Käigukangi meie tavamõistes sellel autol ei ole. On vaid väike kangike, mis seisab pidevalt ühes asendis, kuid mida saab korraks liigutada kolmes suunas: edaspidi- ja tagurpidikäik ning mägipidur. Elektrimootoril pole kompressioonist tulenevat pidurdusjõudu nagu bensiinimootoril ning kuna mäest laskudes lülitub bensiinimootor kütuse kokkuhoiu eesmärgil välja, peab elektrimootor magnetvälja muundamise abil ise pidurdamisülesande enda kanda võtma. Käigukangi parkimisasendit asendab armatuurlaual olev P-tähega nupp, auto liikumapanemiseks piisab vajutada piduripedaalile ning suruda nuppu kirjaga ?Power?. Kui ekraanile ilmub kiri ?Ready?, võib jala piduripedaalilt eemaldada ning hääletult liikuma hakata.
Loomu poolest on Prius täiesti tavaline keskklassi auto, kus ruumi piisavalt nii tagaistmel kui ka pagasiruumis. Kohati on küll tunda, kuidas hübriidsüsteemi suhteliselt kallist maksumust on üritatud korvata odavamate viimistlusmaterjalidega, mis ei ole aga sugugi odava väljanägemisega. Kahe esiistme vahel on mahukas keskkonsool, mis on ühtlasi mugavaks toeks käele, rääkimata erinevatest panipaikadest. Käsipidurit autol ei ole, on jalaga lülitatav seisupidur nagu Lexusel ja Mercedesel.
Et see sümpaatne ja säästlik sünergiline auto saaks meil populaarseks, on kaks peamist takistust: esiteks hind, mis on u 100 000 krooni võrra kõrgem Toyota Avensisest, teiseks hirm uue tehnoloogia vastupidavuse ees. Tootja annab küll hübriidsüsteemile kaheksa aasta või 160 000 km garantii, kuid sovetliku arusaamadega eestlases istub aga ikka ajukäärus hirm: mis saab edasi? Andmata endale aru, et siis võtab esindus auto liisinguperioodi lõppedes tagasi ja inimene liisib järgmise Toyota. Veelgi ulmelisema kui Prius.