Reformierakonna tõetund

Siim Kallas asus Brüsselis eurovolinikuna tööle. Pool aastat on ta käealune, ameti õppija. Aga sügisel saab temast - ja meil ei ole põhjust kahelda, et nõnda ei sünniks - viieks aastaks Euroopa Komisjoni üks 25 volinikust ehk Euroopa Liidu minister. Ta hakkab kuuluma nende mõnekümne mehe ja naise hulka, kes langetavad otsuseid, mis puudutavad 450 miljoni inimese elu-olu.

Kristiina Ojuland kandideerib Euroopa Nõukogu peasekretäriks. Kompromisskandidaadina - noor hakkaja naine idapoolsest Euroopast - on tal ?anss valituks saada. EN ei ole oma tähtsuselt ning tähenduselt EL. Teisalt kujundab too Strasbourgis asuv 45 riigi ühendus olulisel määral meie suurregiooni toimimisi nii sotsiaal- ja kultuurivallas kui ka inimõiguste alal.

Teatavasti kuuluvad mõlemad Reformierakonna latva. Kallas on olnud erakonna pikaajaline esimees ja Ojuland oli oravaparteilastest ainuke, kes säilitas pärast Riigikogu viimaseid valimisi ministrikoha. Siinkohas on oluline sedagi rõhutada, et mõlema pürgimust muutuda kaalukat sõna omavaks Euroopa tipp-poliitikuks on aktiivselt toetanud praegune valitsuskoalitsioon. Kallase mineku Brüsselisse kiitis heaks ka opositsioon (näiteks selge tunnustus talle Toomas Ilveselt).

Veel ühele seigale tahan tähelepanu juhtida. Kuu aja eest täitus valitsusel esimene tööaasta. Tähtpäeva puhul tegid liitunute juhid Juhan Parts, Siim Kallas ja Villu Reiljan avalduse ?1+3 aastat?, milles lubasid jätkata koostööd järgmiste valimiseni. Tõsi, mitmed politoloogid kahtlevad, kas too kolmik veab teise talvenigi välja.

Mulle ei tule varasemast meelde koalitsiooni, kelle esindajad Riigikogus oleksid juba esimesel aastal väljendanud valitsuse tegevuse, seaduseelnõude ja muude ettepanekute suhtes nii arvukalt eri- ja lahkarvamusi kui seal praegu askeldajad.

Elame, näeme. Kes soovib, saab üles lugeda pika rea põhjuseid, miks pakub täitevvõimuna jätkamine Res Publicale, Reformierakonnale ja Rahvaliidule huvi ja on neile eluliselt vajalik. Või miks istub valitsus edasi, olgu märgid koosmeele puudumisest kõrvalseisjale kui ilmsed tahes. Teisest küljest võib aga juhtuda, et kolmiku ei aja lõhki mitte Rahvaerakonna isemeelsus ja populism (nagu tavaliselt oletatakse), vaid Reformierakonna peapööritus edusammudest.

Lähme ajas tagasi kolm aastat ja mõned kuud. Tookord kandsid valitsusvastutust Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad kevadel 1999 sõlmitud koalitsioonilepingu alusel. Mõistagi ei olnud toona, nagu ka praegu, kokku lepitud ainult selles, mida üheskoos teha kavatsetakse, vaid omavahel oli ära jagatud mitukümmend tippametit ning -kohta valitsuses, Riigikogus ja muljalgi. 2001. aasta sügisel toimusid presidendi korralised valimised. Kevadel ja kesksuvelgi oli ennasttäis kolmikliit veendunud, et Eesti kolmas riigipea tuleb nende ridadest.

Nagu kõik mäletavad, läks teisiti. Ühist kandidaati ei otsitud ja keegi ei teinud ettepanekut vaadata üle koalitsioonisisene kohtade jagunemine olukorra puhuks, kui ühe partnererakonna esindaja jõuab Kadriorgu. Juhtus see, mis paratamatult juhtub, kui liitlastest saavad konkurendid Grand Prix? jahtimisel. Ükski kolmest ei suutnud käituda adekvaatselt. Isamaaliitu haaras eriskummaline aplus. Ehkki neilt tulid peaminister, Riigikogu aseesimees, Tallinna linnapea, nn jõuministrid, lootsid nad ootamatu vangerduse abil võita lisa.

Tõmbame otsad kokku. Ei saanud presidendiks ei Peeter Tulviste, ei Toomas Savi, ei Andres Tarand. Mõned kuud hiljem lagunes toonane kolmikliit lõplikult. Põhjuseid oli mitu.

Nende hulgast torkas silma eriti üks. Allamägi muutus pöördumatuks, kui kõik kolm koalitsioonierakonda andsid järele ahvatlusele ahmida endale teistest suurem suutäis. Rivaalitsev valimiskampaania mõrastas koostöötahte, järgnesid vastastikune umbusaldamine ja partnerite näotud alttõmbamised. Poliitiline tasakaal, mis on alati õrn, rikuti.

Ma tuletan vanu asju meelde, sest kiusatus on taas suur unustada, et poliitilise koostöö eeltingimus on tasakaal poliitiliste jõudude vahel. Reformierakond saab ühe või koguni kaks väga kõrget rahvusvahelist ametikohta.

Välispoliitiline suuredu, mille teostumisele on kogu valitsus tõhusalt kaasa aidanud, mõjutab vältimatult sisepoliitilisi kokkuleppeid. Kui Reformierakonna otsustajad jäävad muheledes käsi hõõruma ega soostu oma vaieldamatu võidu arvel kompanjonidele mööndusi tegema, pole kolmiku koosistumisel pikka iga.

Autor: Enn Soosaar