Suur värvivalik ajab segadusse

Fassaadivärvid jagatakse tavaliselt sideaine järgi veepõhisteks ja orgaanilise lahusti põhisteks. Või ka nakkuvuse alusel: kas värv moodustab kile või reageerib aluspinnaga. Värvidest lähtuvalt jagatakse ka värvitavad majaseinad laias laastus kaheks: puitpinnad ja mineraalsed pinnad. Et leida kõige sobilikum värv, tulebki hästi teada, mis materjalist on maja seinad ja millega neid on töödeldud. Arvestada tuleb ka vana ja uue värvi omavahelist sobivust. Rusikareeglina ei panda elastsemale värvikilele jäigemat, sest muidu võivad tekkida praod.

Üldjuhul inimene teab, mis värvi seinu ta soovib, kuid õige tooni leidmine pole sugugi lihtne. Ühelt poolt tore, teisalt on paras pingutus näiteks 60 erineva kollase seast see kõige-kõige õigem välja valida. Ja isegi kui meelistoon on seina kantud, ei jääda tulemusega iga kord päris rahule: masin segab soovitud tooni küll äärmise täpsusega valmis, ent inimese silma hakkavad mõjutama igasugused tegurid. Toon kaupluse värvikaardi mõne sentimeetri suurusel näidisel hakkab suurel pinnal mõjuma mõnevõrra tumedamana.

Intensiivsed toonid näivad suurel pinnal lausa karjuvana. Samuti võib värvitoonil olla sees mingi varjund, mida lipiku peal ei näe, kuid mis suurel pinnal hakkab olulist rolli mängima. Värvikaarti silmitsedes on värvidele mõju isegi toone eraldavatel valgetel ribadel. Väga oluline on ka see, millises valguses värvikaarti silmitseda, sest kaupluse sinakate lampide all omandab toon hoopis teise varjundi kui väljas päikese käes.

Kui otsus on langetatud, oleks mõistlik tellida esmalt proovikogus. Tegelikult võib proovivärvimise teha ka sisetöödeks mõeldud värviga näiteks kipsplaadil, toon jääb fassaadivärvi puhul sama. Muldvärvide puhul soovitatakse värv segada ühte suurde anumasse, kuna muldvärvi pigment pole tööstuslikult toodetud, mistõttu erinevates purkides võib toon olla veidi erinev. Teine variant on teha katkestusi kohtades, kus üleminek nii nähtav pole, näiteks nurkades.

Caparoli Eesti filiaali juhataja Jaan Vikati sõnul soovivad eestlased praegu väga palju eredaid toone (oran?, neoonroheline), mis on ka omajagu probleeme tekitanud. Näiteks ei ole võimalik toota erksavärvilisi mineraalvärve (silikaat või lubi), sest looduses selliseid toone ei leidu, mistõttu saab erkrohelise segamiseks kasutada ainult orgaanilisi värve. Vikat toob näiteks juhuse, kus silikaatvärv tooniti vägivaldselt orgaanilise pastaga tibukollaseks ning aasta möödudes muutus värvitud pind inetult laiguliseks.

Erinevate värvide vastupidavuse võrdlemine on libe tee, sest lõplik püsivus ei sõltu niivõrd värvist, kuivõrd pinna ettevalmistusest. Samuti on olulised alusmaterjali ja värvimistööde kvaliteet, see, kas värvitud pind asub lõuna suunas, lagedal (päike) või põhja suunas, puude varjus (niiskus) kui isegi see, kas hoone on õigesti ehitatud. Püsivuse garantiid ei saa müüja seetõttu anda.

Jaan Vikat rõhutab, et ükskõik, mida teha, värvi all peaks alati kasutama krunti, vaid täiesti uue pinna puhul võib ilma hakkama saada. Puuseinte pinda tasub enne kruntimist ka immutada.

Herki Tombergi hinnangul on odavamad tooted odavamad millegi arvelt, kuid esimese hooga klient seda ei vaata. Tihti hoitakse kokku puidukaitsevahendite pealt. Purgi peal võib kirjas olla, et värv sisaldab teatud komponente, aga on suur vahe, kas neid on seal 0,5% või 0,01%.

Kui palju siis maja värvimine keskmiselt maksab? Jaan Vikat rehkendab, et kui võtta jämedalt 80 krooni liitri hinnaks, siis koos kruntvärvi ja kahekordse kattevärvikihiga on ruutmeetri hinnaks umbes 40?50 krooni.