Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Planeerimise anarhia jätkub
Tallinn ei pidavat kunagi valmis saama. Kesklinna kerkib klaasiläikelisi kõrghooneid nagu seeni pärast vihma ja pragmaatilise mõtlemisega külalised noogutavad tunnustavalt: on küll juba city moodi, täitsa nagu linn juba.
Nagu kiire arengu puhul ikka, kipub vana uuele ette jääma. Uue ehitamisel lähtub arenev ühiskond suures osas selgetest ja ratsionaalsetest põhjendustest: maja peab raha teenima, mida rutem, seda parem. Põhjendus kõlab iseenesest loogilisena, kuid hävitab oma teel nii mõndagi väärtuslikku. Arengu väljundiks on saanud muu hulgas lagunema jäetud muinsuskaitsealused majad, süttivad puithooned ja nõukogulikku päritolu suurehitised, mis nüüd lammutamisjärge ootavad.
Skandaal ja vaidlus sellise teguviisi otstarbekuse üle pikemas perspektiivis võib tõusta ehk paari näidisjuhtumi puhul. Nagu näidisjuhtumite puhul ikka, saavutatakse siin veidi tähelepanu, kergitatakse katet jäämäe tipult, aga rahavankrit see teelt ei pööra.
Tallinna linna planeerimine ei ole täna süstemaatiline. Vastutus on jagatud erinevate ametiasutuste vahel, kellest igaüks ajab oma rida. Ja Tallinna linna esindavad ametiisikud veeretasid vastamisvastutust hävivate puitmajade tulevikku kommenteerides käest kätte kui kuuma kartulit. Sest kui vastutajaid on palju, et vastuta tegelikult mitte keegi.