Aladdiniga Aafrikas

Monastiri lennuväljale jõudes tundub, et meie lennuk on aegruumis ära eksinud ja maandunud südasügisesele Saaremaale. Lohutame end mõttega, et ees seisab kaks pikka puhkusenädalat ja lõppude lõpuks oleme ikkagi Aafrikas...

Tuneesia tuntuim turismiobjekt on muidugi Kartaago. Paraku õnnestus Rooma riigil oma põlisvaenlase pealinn nii põhjalikult hävitada, et isegi arheoloogid pole sealt midagi eriti märkimisväärset leida suutnud. Ainsad vaatamisväärsused on pärit Rooma ajast ja nii jääbki ränduri ajusoppi üksnes teadmine, et sellel ajaloo näitelaval on vähemalt ära käidud.

Kartaago naabrusse jääb aga midagi sootuks veetlevamat, vana mereröövlite paradiis Sidi Bou Said. Sinna jõudmisel on ilm ohjeldamatult marutama hakanud. Ringi õnnestub käia just niipaljukest, et mõista, millest ilma jääme...

Reisi eelviimasel päeval saab Lonely Planeti kõhuka ja kõiketeadva köite toel ette võetud uus retk Sousse?ist Sidi Bou Saidi. Nende vahemaa on umbes 200 kilomeetrit. Hotellist antakse kaasa toidupakk, sest Tunise poole väljub esimene rong väga vara. Ilm on ikka edasi süngepoolne ja kisub taas vihmale.

Orienteerumine Tunises läheb libedalt. Napilt paarikümne minutiga oleme lähiliinide vaksalis. Pool tunnikest elektrirongil läbi Tunise rannikuala kaunite satelliitlinnakeste viibki meid ihaldatud paika. Sõidu ajal hajuvad pilved ja seekord naeratab meile Sidi Bou Saidi päike oma lahkeimal ilmel.

Linnake oma sillutatud tänavate, valgeks lubjatud majade ning siniste aknavõrede ja ustega on imepäraselt võluv.

Kogu elu keerleb siin kuulsa Aladdini kohviku ümber, mille toredat linnapanoraami pakkuval terrassil meiegi jumalikult aroomset hommikurüüpa naudime ja hotellikakukesi haukame.

Kohviku tuneesiapärases interjööris pole toole, on ainult madalad lauakesed ja külastajad peavad lebasklema mattidel-patjadel, seintel aga ilutsevad kuulsate kundede portreed.

Näib, et Sidi Bou Saidi külastavad bussituristide hordid ei saagi selle kohviku vahetu lähikonna kaubanduskeskusest kaugemale. Nii pakuvad kõrvalisemad tänavakesed rahulikku ja mõnusat helevalget-helesinist uitlemist idamaahõngulises kenas ja kasitud keskkonnas.

Majakeste ees ronivad bugenvillea?d mööda seinu üles või on suurteks hekkideks istutatud, sekka mõned hibiskide õiekarikad ning siia-sinna majakeste vahele pikitud küpressid, männid ja palmid. Linnakese kõrgeimal kohal asub tibatilluke moslemi surnuaed, kõik kivikääpad hoolikalt valgeks lubjatud ja peatsis kindlasti hõõguvpunane pelargooniumipuhm.

Künka nõlval asuvast kohvikust avaneb hunnitu vaade jahisadamale ja Tunise lahele, mida raamib Vesuuvi meenutava siluetiga kahetipuline mägi.

Sidi Bou Saidis uitlemisele annab tõeliselt idamaise mündi pidevalt minaretist kostuv muezzini vaikne ja delikaatne, omamoodi nukratooniline hüüe: on reede ja seega moslemite pühim nädalapäev.

Supelranna imepeenel liival lesides peatub pilk helevalgel linnakesel mäe otsas. Kujutame ette õhtut, kui restoranidest levivad kange kohvi ja küpseva liha vürtsikad aroomid kõditavad nina, idamaise muusika monotoonsed helid paitavad kõrvu ja meisterlikult oma volüüme valitsevad kõhutantsijad erutavad meelt. Jäädes linna kohal rippuvat täiskuud ja tähistaevast kauemaks imetlema, võib meeles rännata ?Tuhande ja ühe öö? radadele ning silmata taeva all hõljuvat lendvaipa. See toob ettevõtliku Aladdini koos imekauni printsess Bedrulbuduriga Sidi Bou Saidi, et veeta hunnituid öid oma suveresidentsis.

Mida ei tasu Sidi Bou Saidist otsida, on ehe Tuneesia eksootika. Siin pole märgata blondide naisturistidega tutvust otsivaid ja kõikvõimalikke teenuseid pakkuvaid noorhärrasid, ei agressiivseid tänavakaupmehi, pealetükkivate jõnglaste kampu ega traditsiooniliselt valgetesse rätikutesse mähitud naisi.

Pigem on tegemist idamaa hõngu näitava, kuid samas euroopaliku elutunnetusega linnakesega, mis pakub mõnusat uitlemist rahulikus miljöös, pillaval hulgal esteetilisi elamusi ja mõistagi imepäraseid kohvikuid. Euroopalik kasitus on iseenesestmõistetav, sest linnake on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ning raad hoolitseb selle eest, et majaomanikud valgendaksid igal aastal maju ja võõpaksid siniseks kõik, mis peab sinine olema.

Pärastlõuna hakkab lähenema ja tuleb asutada tagasiminekule. Tunisesse jõudmine läheb taas libedalt. Ühest vaksalist teise sibamisel juhtub küll pisuke ebameeldivus. Nimelt on peatänavale püsti pandud Big Beni meenutav hiiglaslik purskkaevudest ümbritsetud kellakolakas. Valgusfoori taga seismise ajal lülitatakse purskkaevud tööle, need ujutavad meid jääkülma veega üle, kusjuures tubli sortsu ?ristimisvett? saab ka kaelas kõlkuv väärt digikaamera.

Õnnestunud reisi lõpetuseks avame pidulikult pudeli hõrku Mornagi rosé?d, mille kõrvale saab haugata magusaid maasikaid. Selgub, et Tuneesia veinid, eriti rosé?d, on piisavalt joodavad ja mitte eriti kallid.

Elukogemused näitavad, et puhkusereiside parim osa on rännakud omapäi. Võrreldes organiseeritud matkadega võib sel puhul küll midagi vaatamisväärset kahe silma vahele jääda, aga selle korvavad adrenaliin, avastamisrõõm ja rahulolu omaenese ettevõtlikkusest.

Küngas, millel Sidi Bou Said asub, oli aegade alguses meresõitjatele heaks orientiiriks. Aegade jooksul on siin kanda kinnitatanud kartaagolased, roomlased, araablased. See kõrgendik on olnud moslemite ja kristlaste vaheliste mõõduvõtmiste tallermaaks. Aastail 1535?1574 kinnitas siin kanda Hispaania garnison, kuid hiljem muutus linnake kristlastevastase piraatluse kantsiks.

Viimased sadakond aastat on Sidi Bou Said olnud heaks pelgupaigaks kunsti- ja kirjarahvale. Tänapäeval on jõukama kihistuse, tõenäoliselt eurooplaste, kohalolu aimata ja tunda.

Vana, tänapäeval usutavasti lääne poolt tulnute kõrvadele sobitatud islamilegendi kohaselt, ei surnud Prantsusmaa ristisõdijast kuningas Louis IX Püha 13. sajandil mitte naabruses asuva Byrsa mäe jalamil, vaid deserteerus, abiellus berberitariga ja sai külapühakuks, kes toetas reumahaigeid ning kaitses inimesi skorpionihammustuste eest.

Ajaloolased kinnitavad, et tegelikuks kaitsepühakuks oli 1231. aastal surnud Abu Said Khalifa, kelle küpresside kaisus olevat marabutti ? pühakuhauda ? võib iga linna peal uitaja praegugi imetleda.

Autor: Aili Pedusaar