Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rock?n?roll?i preester
Äsja seitsmenda pika plaadi avaldanud Lenny kuulutab oma preestriseisust juba esimeses laulus.
Täitsa nõus, sest juba 15 aastat on mees kas võimul, sellele lähedal ning alati kantslis. Olgu grunge, räpp või ?Macarena? ? Kravitz on kõik rahulikult üle elanud. Retrofriik esimesest albumist värskemani.
Kõike, mida ta teeb, on varem tehtud, kuid tüübi karisma on nii võimas, et vaid väga kiuslikud inimesed muusika taastöötlust otseseks plagiaadiks peaksid. Karjäär ei lähe kellelgi alati üles ja erinevate plaatide nõrkus või tugevus pole Lenny Kravitzi juures kõige olulisem. Iga plaat on andnud vähemalt ühe unustamatu laulu ja ?Baptismi? lõpetaja läheb samasse kategooriasse.
Valdavalt üksinda sissemängitud materjali toetab külalissaksofonist David Sanborn ja hip-hop?iga aitab õnnestunult flirtida Jay-Z. Kiiremad numbrid on heas mõttes tavapärane Lenny, kuid ballaadid on nii teemalt kui ülesehituselt halvas mõttes korduvad.
Aga Kravitz polegi selleks, et uusi territooriume avastada. Ta on olemas, et olla Lenny Kravitz ning tuntud headus käib asja juurde.
Niisiis rahuldav ajaviide ning ei midagi enamat. Seekord.