Samal ajal suureneb süsinikdioksiidi ringlusse laskmine. ELi eesmärk on kasvuhoonegaaside väljasaatmist 2010. a 8% vähendada, kuid praeguste strateegiate puhul saavutatakse ainult 0,5%. Loomaliikidest on 12% linde, 24% imetajaid ja 30% kalu kas vähe kaitstud või kiire väljasuremise ohus.
Keskkonnaalased väljakutsed on veelgi ilmsemad arenguriikides, kus elab viis miljardit maakera kuuest miljardist inimesest. Nendes riikides on keskkond otseselt seotud inimarengu ja vaesusega. Rohkem kui miljardil inimesel puudub ligipääs puhtale veele; rohkem kui kahel miljardil ei ole elementaarseid sanitaartingimusi. Viis kuni kuus miljonit inimest, enamasti lapsed, sureb igal aastal vee kaudu levivatesse haigustesse, nagu kõhulahtisus, ja õhu saastatuse tagajärjel.
Praeguste suundumustega keskkonnaeesmärke ei saavutata. Mida oleks vaja teha? Alustuseks peame me mõistma, et globaalse keskkonnavõrrandi pooled ei ole võrdsed. Rikkamad riigid põhjustavad suurema osa keskkonnakahjudest. Moodustades üksnes 15% maailma rahvastikust, lasevad nad ringlusse 50% süsinikdioksiididest koos mõjudega kliimale. Vaesemad riigid maksavad aga suurema osa ?kuludest?, kaotades aastas keskkonna halvenemise tõttu 8% SKPst ja kannatades laastavate mõjude pärast tervisele ja heaolule.
Rikaste riikide tekitatud suuremad keskkonnakahjud tähendavad, et ka nende vastutus probleemide lahendamise eest on suurem. See tähendab energiatootmise ja -kasutamise viiside muutmist subsiidiumide kaotamise, õiglase hinnakujunduse tagamise ja keskkonnaohtlike toodete piisava maksustamisega.
See tähendab ka arenguriikidele keskkonnahoiuks suuremate ressursside eraldamist. 1990?2000 liikus keskkonnaprobleemide finantseerimine enam-vähem samas suunas nagu üldine arenguabi ? see stagneerus. Keskkonnaabi suurus on keskmiselt 2 miljardit dollarit aastas ? kaugel sellest, mida rahvusvaheline üldsus esmalt Rio tippkohtumisel ja kümme aastat hiljem Johannesburgi tippkohtumisel väitis vajaliku olevat. Globaalsete prioriteetide seisukohalt võiks seda numbrit võrrelda 900 miljardiga, mis maailm igal aastal sõjalistele väljaminekutele kulutab. Kui sõda keskkonna halvenemisega tahetakse võita, on vaja suuremat muutust. Progressi saavad kiirendada kolm valdkonda.
- Arenenud riigid peavad näitama eeskuju, liikudes keskkonnasõbralike tootmis- ja tarbimismudelite suunas, mis hõlmavad suuremat kontrolli kasvuhoonegaaside ringlusselaskmise üle, samuti uuenduslike mehhanismide kasutamist, nagu süsinikufondid arenguriikidelt kasvuhoonegaaside vähendamise ostmiseks. Rikkamad riigid peavad suurendama kahe- ja mitmepoolseid abikohustusi. Ülemaailmse Keskkonnafondi kahanevate toetuste suurendamine oleks hea algus. Alates loomisest 1991 on selle finantseerimine vähenenud peaaegu 10% võrrelduna 38 toetust eraldava riigi SKPga.
- Arenguriigid peavad parandama oma strateegiaid kriitilistes vee-, energia-, transpordi- ja kaubandussektorites, k.a hinnakujundus.
- Inimkond peab tõsisemalt pühenduma taastuva energiaga, efektiivsetele ja muul moel keskkonnasõbralikele energiaallikatele. Tavapärane lähenemine tähendab, et aastaks 2030 on süsinikdioksiidi emissioon 70% suurem kui praegu ja taastuvenergia moodustab kõigest 4% kogu energiakasutusest, praegu on see 2%. Me vajame põlvkond tagasi põllumajanduses algatatuga sarnanevat ühist pingutust, mis viis rohelise revolutsioonini.