Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vastuoluline allhange: ei õnnetus ega õnnistus

Väita kategoorilises vormis, et allhange on Eestile õnnetuseks, on sama vale kui väita vastupidist ? et allhange on Eestile lahenduseks.

Tegelikult on selline vastandamine mõttetu, sest allhanke ja majandusliku koostöö teiste, ?kõrgemate? vormide vahele selget joont tõmmata on väga raske: mingis mõttes on ju ka Rootsi maailmakuulsad kuullaagritootjad masinaehitajatele ainult ?alltöövõtjateks?, nii nagu on ka Rolls Royce suuri reaktiivmootoreid tehes alltöövõtjaks Airbussile või Boeingule.

Ka on väljaspool kahtlust, et seni on isegi lihtne allhange andnud meil paljudele tööd, suurendanud sisetoodangut ja kasvatanud eksporti.

Meeldib see meile või mitte, aga kogu maailmas koondub turul müüdava lõpptoodangu põhimass järjest väiksema arvu suurfirmade kätte ja meie mureks on eeskätt just selles koostöös endale võimalikult soodne ni?? võita.

Just see viimane ongi meie arengu võtmeküsimus. Suutlikkus olla kuullaagrite tootjaks, ükskõik, kas enda või kellegi teise tehnoloogia järgi, kümnele protsendile maailma lennukitest, on hoopis teise tähendusega kui võime üks lennuaparaat ise valmis ehitada ja maha müüa.

Meie probleem ei ole allhange kui niisugune, vaid see, et seni on meie osaks olnud enamaltjaolt lihtsa ja madalalt tasustatava alltöövõtu tegemine. Paraku ei ole Eestil sellise alltöövõtumaana erilist perspektiivi.

Juba praegu kurdavad paljud ettevõtjad, et Eestis ei ole vajalikku tööjõudu ja tööstustöölise kutse ei ole Eestis noorte seas populaarne.

Mõttetu kurtmine, sest missugusest tööliskutsete populaarsusest noorte hulgas saabki rääkida, kui viimane kui üks noortest teab, kus sektoris millised palgad on ja millist tunnistust on vaja, et tööturul peavõidu loosimisele pääseda.

Siiski on alla seitsme tuhande krooni suuruse keskmise palga ja tagasihoidlike sotsiaalsete garantiidega Eestis veel võimalik leida mitmeid tuhandeid usinaid inimesi, kes on valmis kolme-nelja tuhande kroonise kuupalga eest tööd tegema, et ettevõtja püsiks konkurentsis Lõuna-Aasiaga.

Aga kui me ei taha kümne aasta pärast olla olukorras, kus odav allhange on Eestist lahkunud, kuid komplitseeritum koostöö pole sobiva tööjõu puudusel siia jõudnud, peame juba täna midagi ette võtma. Edukate maailma sõitvale rongile viib ainult üks tee: aktiivne arendustegevus ja konkurentsivõimeline ning kõiki haarav hariduskorraldus.

Vastasel juhul ootab meid peagi ees suurenev tööpuudus, noorte äravool riigist ning töötajate ja ülalpeetavate suhte edasine halvenemine koos kõigi sellest tulenevate hädadega.

Samuti ei või me sulgeda oma silmi selle tõsiasja ees, et oleme viimaste aastate majanduskasvu eest paljuski võlgu riskantseks muutunud laenamisele tuginevale sisetarbimise kasvule, aga mitte meie positsioonide tugevusele maailmaturul.

Kuhjuvate riskide maandamiseks vajab Eesti hädasti ekspordi kasvu, meie tööjõu parima osa kontsentreerumist ekspordisektorisse.

On vaja, et senise odava allhanke asemel hakkaks Eestisse tulema ka teistsugust tööd, sellist, mida maailmaturul tunnustatakse enama lisandunud väärtuse vääriliseks ja mida iga põllult vabrikusse toodud inimene teha ei suuda.

Oleks hea, kui sellest tööst moodustaks mingi osa ka Eestis projekteeritud ja valmistatud lõpptoodang.

Kõigest sellest on meil räägitud juba aastaid, kuid tegudeni pole jõutud ning paraku võib karta, et elu ei sunni meid ka nüüd passiivse kõrvaltvaataja rollist loobuma, sest lähiaastail kolib päris kindlasti terve trobikond Läänemere piirkonna ettevõtteid oma tootmise mingis ulatuses Eestisse. Ja ikka veel sellepärast, et siin on odavam.

Kuid just sellises perspektiivis peitub minu arust Eestile kõige suurem oht. Meil kinnistub mulje, et ega meil endil polegi majanduskasvu kindlustamiseks vaja midagi teha: ei ole vaja kulutada raha ei teadusele ega ka arendustegevusele, pole vaja teha pingutusi, et lülituda rahvusvahelistesse koostöövõrgustikesse ega näha vaeva kuluka kutse- ja ametialase ettevalmistussüsteemi ülesehitamisega.

Paraku aga selgub siis mõne aja pärast, et Eesti ei ole enam odav, aga ta ei ole ka sobiv komplitseeritud töö siia toomiseks.