Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Endine siseminister ja ID-kaardi nn maaletooja Tarmo Loodus: Mina tehnilise poolega ei tegelenud
Tarmo Loodus, 2001. aasta novembris ütlesite Äripäevale, et ID-kaardi liini ligikaudne hind on 130 miljonit krooni, kust see summa tuli?
Ma ei mäleta, mina tehnilise poolega ei tegelenud, sellega tegeles KMA (Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ? toim), see Sertifitseerimiskeskuse praegune juht (Ain Järv - toim.) viis läbi selle konkursi, tema oli selle projekti juht. Võib olla see hind tuligi KMA-poistelt, nad ostsid samal ajal passide trükkimise masina, äkki nad selle hinnast tuletasid?
Kuidas Trüb selle töö üldse sai?
Valitsus võttis vastu otsuse, et ID-kaarti on vaja, seejärel korraldati suunatud konkurss, kutsed saadeti 10 firmale. Konkurss korraldati just teenuse ostmiseks, mitte masina ostmiseks, kuna arvestati, et kui osta masin ja trükkida sellega 1,5-2 miljonit ID-kaarti, siis masina ressurss ammendub. Konkursi korraldamiseks moodustati komisjon, kuhu kuulusid rahandusministeeriumi, siseministeeriumi, kodakondsus ja migratsiooniameti esindajad. Komisjoni sõelale jäi kaks firmat, veitsi firma Trüb ja Soome firma Setec, Trübi pakkumine oli parim, täita oli vaja 11 turvanõuet.
Miks see ID-kaart just selline sai?
Oluline oli, et kiibil oleks vaba mälumahtu, et 2007. aastal kehtima hakkavate euroopa direktiividega saaks sinna kanda silmaiirise, näpujälje, mida iganes, eesmärk oli ju haigekassakaardi ja autojuhilubade kaotamine, kaardi tagaküljel on märkuste jaoks ruumi küll.
Miks sellest kaartide ühendamisest asja ei saanud, ARK korraldas just uute juhilubade tootmiseks riigihanke?
See, et ARK nüüd uued juhiload ka tellib on kellegi väga tugeva lobitöö tulemus, ilmselt ei suutnud minister seda läbi hammustada.
ARK direktor Tamur Tsäkko väitis, et EL-direktiivid ei näe ette võimalust juhiluba ja ID-kaart ühendada?
Siin on küsimus, et kui palju me oleme viitsinud vaeva näha, et EL-direktiivid seda tunnistaks. Tehnoloogiliselt on see võimalik.