Suveks mõisa!

Suvesoojus ja kuum päikesetuul ajavad vere vemmeldama ja rännukihu tärkama. Sestap tahaks pea igaüks meie nii üürikesel soojal ajal ette võtta pikemaid või lühemaid rännakuid, kus maandada aastaga kogunenud pingeid ja leida enda jaoks uut.

Rohkelt avastamisrõõmu ja romantikat pakuvad rännuteelisele Eestimaa mõisad, mida jagub suuremal või vähemal määral kõikidesse maakondadesse. Mõisaid olla omal ajal Eestimaal kokku arvatud üle tuhande, ent tänaseks on paljud neist kadunud ja kunagist mõisa ei meenuta enam isegi põlispuud.

Ometi on palju neid, mis pea täies oma ilus või ka veidi räämas olekuga teelist tervitavad ja mõnusat põnevust pakuvad. On ju ikka nii, et vanad asjad toovad endaga kaasa justkui sõnumeid minevikust ja lasevad endaga koos ajarännakule minna. On ju vahva end kunagise hiilguse varemetel seistes kujutada mõisahärraks-prouaks ja pilku oma valdustele heita. Või pargis põlispuude all kõndides lehtede sahinat kuulata ja endale ette kujutada, kes olid need, kes siinseid radu astusid, kui puud veel pikukesed olid.

Kes end saartele minema asutavad, võivad Rohuküla tee ääres näha Ungru mõisa neobarokse hoone varemeid, mis lausa kutsuvad ohakate vahele uudistama. Kahjuks on see ilus ja suursugune hoone ainult maaliline mälestus omaaegsest elegantsist, kuid on efektne ka sellisena.

Barokki leiab ka Hiiumaalt ? Suuremõisa on üks Eesti suurejoonelisemaid seda stiili mõisahooneid, majutades praegu kooli.

Kui aga sõit üle Suure Väina, tasuks läbi astuda Pädastest, mille võluks on asend mere kaldal. Majas asub hotell, mistõttu peaks ka sissepoole kaeda saama.

Kel südamelähedane Briti rüütlihõng, võiks seiklusi otsida aga hoopis Eestimaa teisest otsast Harjumaalt. Vasalemma ja Laitse rüütlilosse meenutavad paekivist mõisahooned eristuvad Eestile tavapärasest klassikalisest mõisaarhitektuurist selgelt. Laitse lossis töötab kõrts ja kasutada saab seminari- ning peosaale. Ka Vasalemmas käib kibe ehitus ja loodetavasti saab loss peatselt tagasi esialgse hõngu ka seestpoolt. Lossis töötab Vasalemma põhikool.

Riisipere mõis pakub klassikat. Kahjuks on kunagine hiilgus vahepealse lastekoduks olemise tõttu mõndagi kaotanud ja pole sellest veel taastunud. Mõis on eravalduses.

Kui tahta näha mõisaid, mis on saanud tagasi oma endise hiilguse, siis selleks sobivad Virumaa kolm kaunitari ? Palmse, Rägavere ja Sagadi. Kujutlusvõime saab puhkust, kuivõrd silmale avanevad omaaegsed interjöörid täiuslikult taastatutena, puudu on vaid krahvid ise.

Rägavere mõis on eraomanduses. Palmse ja Sagadi pakuvad suurepärast lisa kultuursele puhkusele, võimaldades lisaks majade sisemuse imetlemisele ka varjurikkaid jalutuskäike parkides ja tiikide kaldal.

Soovides näha meie mõisaaegade algust, tuleb suund võtta Ida-Virumaale. Purtse mõis oli ühtlasi ka linnus ja sellena ta ennekõike mõjubki. Paksude müüride vahel on kodu leidnud kultuurikeskus ja muuseum.

Kui kord oled mõisate avastamise rõõmu tundnud, siis võib sellest saada sõltuvus. Ikka ja jälle tuleb tahtmine autole või ka rattale hääled sisse panna ja põnevat ajalugu otsima minna.

Üheks selliseks pargiks, mis pakub silmailu ja lummavat mõisamüstikat, on Luke mõisa park Tartumaal Nõo lähedal. Kahjuks on selle mõisa häärberist järel vaid nukker majavare ja pisut enam alles arvatav aednikumaja tiigi kaldal. Seevastu on park imeväärselt hästi korras ja hooldatud ning pakub lummavat jalutuskäiku varjuliste alleede ja tiikidega. Luke mõisapargi puud on otsekui inimolendid, kes sirutavad tulijaile vastu oma pikki oksakäsi ja nõiajuttude armastajad leiavad end seal omast maailmast.

Saadjärve kaldal asuv mõis pakub silmarõõmu puitarhitektuuri austajale. Kuigi aja- ja nõukogude võimu hambast puretud ning praegu tühi, on puidust ja meie mõisates harvaesinevat gootikat esindav häärber järvekaldal magnet, mis peaks turiste Kukulinna tõmbama.

Paeluv on Alatskivi lossi britipärasus. Teadaolevalt on arhitekt eeskujuks võtnud ?otimaal asuva Balmorali lossi. Loss on avatud külastamiseks, näha saab kahhelahje, kaminaid, puitpaneele ja puust sambaid.

Samuti on imeilus vaatamisväärsus Valgamaal Taagepera loss, kuhu hiljaaegu valmis hotell ja konverentsikeskus. Loss, mis künkal kõrgudes mõjub lummavalt täies ilus. Sama arhitekti loomingut esindab ka läheduses olev Holdre mõis. Erinevalt Taageperast seisab väike ja omanikuta Holdre aga õnnetu ja tühjana kunagise pioneerilaagri mälestustel, olles aga seda romantilisem, et on mitte nii suur ja mitte nii korras.

Kui aga on huvi maalähedasema mõisaarhitektuuri vastu, tasub ära käia Riidajal Valgamaal, kus mõisahäärber oma maamadaluses on pigem kui suur talutare ja omas lihtsuses seda kodusem. Mõisahäärberis asub praegu raamatukogu.

Riidajal on ka sealsete mõisnike kuludega korda tehtud vana kabel, mis vastupidiselt häärberile aimab gooti stiili.

Viljandimaa oli kuulus jõukate talupoegade poolest, sealsed mõisnikud aga paistsid silma peene maitsega. Näide sellest on Heimat-stiilis Olustvere loss koos mõisaansambliga, mida on kaunina hoidnud seal tegutsenud kool. Praegu on loss avatud huvilistele. Veidi konservatiivset Inglismaad paistab nii sisemusest kui välisilmest.

Hoopis britilik on Heimtali mõisast alles jäänud juustukoda, mis rahvasuus tuntud viinaköögina. Rohelusse uppuva Raudna jõe ürgoru serval kaunite tornikestega ilmestatud hoonet saab pidudeks üürida.

Autor: Anu Haamer