Kauplemissõltuvus viib raha, perekonna ja vabaduse

Viimase aasta tõus suurematel turgudel on loonud konteksti, kus üha rohkem kuuleb veel hiljutiste võhikute vestlustes, kes, kus ning millisel turul ja palju teeninud on. Ning seda kõike isegi olukorras, kus üldine trend näib olevat mitte säästa ja investeerida, vaid laenata nii palju, kui sissetulek lubab.

Nende rõõm, kes ühel või teisel moel on oma varalist seisu viimasel ajal turgudel osaledes parandanud, on küll suur, kuid tähelepanu peaks juhtima ka investeerimise ja eriti aktiivse kauplemise pahupooltele. Siinkohal ei pea ma silmas mitte võimalikke kaotusi, vaid seda, et kaotustega ei osata arvestada ega nendega toime tulla ning sel või mõnel muul põhjusel muutub kauplemine sõltuvuseks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.

Enamiku kohalike kauplejate suurimaks probleemiks on nende kindel soovunelm saada ?ratsa rikkaks?. Raha, mida investeerida või millega spekuleerida, on vähe, kogemust napib samuti ning seetõttu võetakse professionaalile lausa uskumatuna tunduvaid riske. Kauplejale enesele tekitavad riskid olukorra, kus liiga sageli kaotatakse raha, mida oleks vaja nii-öelda piima ostmiseks ehk igapäevaseks elutegevuseks. See aga tingib omakorda olukorra, kus kaotus on vaja tagasi teenida, et siiski ?piima osta?. Viimast on vaja aga kiiresti teha ning juba ollaksegi ringis, kus kauplemisotsused põhinevad emotsionaalsetel, mitte ratsionaalsetel kaalutlustel.

Kaubeldakse ka olukorras, kus lihtsalt pole häid ideid raha teenimiseks. Paanika ei ole sellistel puhkudel tundmatu nähtus ning kõrvaltvaatajale paistab taoline tegevus parimal juhul tragikoomiline.

Kui enamik tahab saada ?ratsa rikkaks?, siis teine oluline riskigrupp on need, kes on oma tegevuses esialgu ettevaatlikkuse tõttu edukad. ?Algaja õnn? ei ole kaupleja puhul midagi müstilist, vaid kaalutlemise otsene resultaat. Esialgse edu najal tekib aga kiiresti illusioon kaotuse võimatusest ning ettevaatlikkus ja kaalutlemine asenduvad tormakate emotsionaalsete otsustega. Intellekti ning emotsioonide vahelises võitluses võidavad jällegi viimased ning taas on tegemist olukorraga, mis lõpeb parimal juhul kibestunud kaupleja lahkumisega turgudelt, halvemal juhul aga toob endaga kauplemissõltuvuse.

Emotsioonide domineerimine kauplemisotsuste langetamisel on seega üliohtlik ning võib viia traagiliste tagajärgedeni. Turgudel kergelt tekkivad emotsioonid nagu eufooria, masendus, viha ja solvumine toodavad kvaliteetseid otsuseid ainult juhuslikult! Mainitud emotsioonidele tuginev kaupleja ei saa olla pikas perspektiivis edukas, kogemused näitavad, et varem või hiljem kaotab ta suurema osa oma kapitalist ning asub emotsioonidest ajendatuna taas uusi ja suuri riske võtma. Siin on aga tegemist juba selgelt allakäiguspiraali sisenemisega, mis on ebameeldivalt hästi võrreldav mis tahes muu sõltuvusega. Sõltuvuse puhul ei kontrolli inimene enam teatud aspekti oma tegevusest.

Nii nagu hasartmängurlus, muutub ka kauplemine kinnisideeks. Kiiresti muutuvad hinnad, hasarti tekitav võimalus väga kiirelt suuri summasid teenida, internetikauplemisel äärmuseni viidud impersonaalsus, lihtsus ning kasiinolikult hüpnotiseeriv värvikirevus arvutiekraanil loovad illusiooni ebareaalsusest, mängust, seiklusest. Ometigi on selle seikluse mõju rahakotile ebameeldivalt täpselt mõõdetav. Sõltuvuses kaupleja ei käitu enam normaalselt ei kodus ega tööl.

Lõpuks tekibki küsimus, kuhu kauplemissõltuvus võib välja viia. Vastus pole küll üllatav, kuid on seda dramaatilisem. Kauplemissõltuvuse allakäigutrepil on enne põhja ehk inimese asotsialiseerumist (või isegi suitsiidi) ees veel kriminaalsed teod nagu varastamine ja võltsimine ? kõik selleks, et oma sõltuvust finantseerida, raha tagasi teenida või lihtlabaselt kogeda võiduga kaasnevat eufooriat.

Seega vaadake peeglisse, kauplejad! Keda te näete? Kas ratsionaalset ja edukat tegijat, kellel pole illusioone ning kes on oma emotsioonide peremees, või (tulevast) sõltlast, kelle üle valitsevad hirm ja ahnus ning kelle lõpp võib olla kurb?