Uuel kõrgel pakendimaksul on madal kasutegur

Olid armsad ajad, kui enamikku (toidu)kaupu müüdi lahtiselt. Kohupiima tõsteti pärgamendist tuutusse, leiva-saia värskust katsuti käega, õunad valati üle leti otse ostja toiduvõrku või kandekotti. Keskkonnaministeeriumi algatatud totaalne pakendiaktsiis võib need ajad veel tagasi tuua.

Äripäev peab igasuguse pakendi aktsiisi alla viimist keskkonnaministeeriumi jõumeetodil ülepingutuseks.

Eelmisel sajandil nähti kaupade pakendamises progressi. Iseäranis toidukaupade pakendamine muutis nende müügi hügieenilisemaks. Täna nähakse pakendis eelkõige looduse risustajat, mille vastu võitlemise käigus saavad tootjad ja tarbijad järjekordse maksu kraesse. Ka tavaline pakkepaber läheb aktsiisi alla, 40 krooni kilogramm, kõige kallim on plastik, sõltuvalt otstarbest 80 või 100 krooni kilogramm.

Seaduseelnõu läbimõtlematusele viitab keskkonnaministeeriumi kuluaarivestlusest jäänud mõte, et keskkond tuleb puhtaks saada iga hinna eest, kõik vahendid on head. Seepärast pole näiteks rahandusministeeriumile edastatud prognoosi, kui palju uuest maksust raha laekub, et see pakendiaktsiisi all arvele võtta, asuda seda administreerima ja koguma.

Ehkki eelnõu on tehtud kuuma südamega, peab jätkuma ka külma pead, et kõikide pakendite äärmiselt keeruline taaskäitlus korralikult läbi mõelda. On suur vahe õllepudelil, mida hea hinna tõttu juba täna naljalt ripakile ei jäeta, ja jäätisepaberil või viinerikilel, mille kokkukogumist ja sorteerimist tootjate järgi on võrdlemisi raske ette kujutada. Silme ette kangastub antisanitaarsetes tingimustes, kummikutes ja kinnastes prügihunnikuis kaevamine. Pakend loodusesse visatuna küll reostab, kuid tema taaskäitlus ei tohiks olla prügikolli tasemel.

Aga sorteerida tuleks just tootjate järgi, sest seadus näeb ette tootjale või pakendajale aktsiisivabastuse, kui ta tõestab, et taaskäitleb teatud protsendi pakenditest. Aktsiisi maksjale peab jääma võimalus seadust täpselt täita ja maksimaalselt suur hulk oma pakendeid kokku koguda. Sestap tuleks anda ka ettevõtjatele aega ? seaduse kehtima hakkamine 1. jaanuarist 2005 on selleks liiga lühike tähtaeg. Praegu jääb mulje, et ettevõtjat tahetakse uute nõuetega ja tarbijat hinnatõusuga justkui represseerida ? ehkki õilsate keskkonnakaitseliste eesmärkide nimel.

Eelnõus on õige ja selgesihiline punkt: eksporti uus aktsiis ei puuduta. Sellega saab ekspordiks minev toodang kerge konkurentsieelise võrreldes siseturul müüdavaga. Teisi realistlikumaid elemente eelnõus: niinimetud muu müügipakendi (peale alkoholi ja karastusjoogi) nõutava taaskäitluse määr ei ole just väga kõrge ? 15%.

Võib-olla aitavad erinevad prügiurnid erinevale prahile seda ülesannet täita ? kodanike keskkonnateadlikkuse tõustes. Seaduse jõustumisele peaks eelnema ka põhjalik teavitustöö inimeste hulgas. Et kui oma jäätisepaberi õigesse urni panete, siis hoiate ära jäätise hinnatõusu.

Ent lõviosa muust pakendist ei jõuaks ikkagi taaskäitlemisele, mistõttu sisuline keskkonnakaitseline kasutegur ei ületaks 15 protsenti. Võib-olla tasuks veel korra aeg maha võtta, otsustamaks, kas uus eelnõu kogu oma töömahukuses on seda väärt.

Autor: ÄP