Ühe mehe riik

Reigo Kuivjõgi 23. juuli 2004, 00:00

Varahommikul võtavad A?gabati lennujaamas meid vastu kuiv kõrbekliima ja relvis soldatid. Hinges valitseb ärevus, mis tingitud teadmatusest selle tänapäeva ühe suurema diktatuuriga riigi kohta. Türkmenistani külastab aastas paar tuhat välismaalast. Riik seisab ise hea turistide vähesuse eest, esitades viisataotlejatele kõrgeid nõudmisi. Ajakirjanikele sissesõidulube ei väljastata. Kuigi otseselt pole kohalikele keelatud välismaal õppimine, on teada, et sealt naastes ei saa nad kunagi riigipalgale asuda. See aga tähendab sisuliselt töötust, sest peale riigiametite seal naljalt muid töökohti polegi.

Riiki, mille pindalast neli viiendikku katab asustuseta Karakumi kõrb, juhib juba 13 aastat ainuisikuliselt kunagine parteijuht Saparmurat Nijazov, kellest pärast nimemuutust sai Saparmurat Türkmenba?õ (?kõigi turkmeenide isa?). Muu maailm teabki Türkmenistani kui idiootsete seaduste riiki. Nii on president muutnud ümber kalendrikuude nimetused: näiteks jaanuar kannab Saparmurati nime, märtsi nimetuse aga pühendas vallaslapsest diktaator oma emale. Riigijuhi sulest pärineb ka enamik trükiseid, muuhulgas liikluseeskirjad, põhiseadus ning püha raamat Ruhnama. Viimane on koolides kohustuslik lugemisvara ning seal sisalduvad mõtted ja käsud on kodanikele kohustuslikuks järgimiseks. Saparmurati portreede ja hüüdlausetega on täidetud kogu riik. Tema nimelised on kaks linna, pealinna lennujaam, koolid, tänavad, lasteaiad, pargid, mänguväljakud ning kõikvõimalikud ehitised, millele saab nime anda. Riigijuhi nägu kaunistab isegi kohukese pakendit. Türkmenistanis on kaks telekanalit ja kui meil asub ekraani ülanurgas telekanali embleem, siis seal ehib ekraani nurka isakese kuldne portree. Mõistagi kannab tema näopilti kohalik raha manat.

Elanikkond on allutatud sisuliselt hirmuvalitsusele ja kord pannakse maksma karmide käskude ning karistustega. Näiteks on keelatud tänaval suitsetamine, kuldhambad ning noortel meestel habe. Jõhkralt käitutakse suurte sulidega. Kohtumõistmine põhiliselt prostitutsiooni ja narkootikumide vahendamises süüdi mõistetutega toimub avalike hukkamistega, mida kannavad üle riiklikud telekanalid. Sellegipoolest pakutakse turgudel kõrvuti erinevate sigaretimarkidega avalikult ka oopiumikotikesi ning vähesed diskoteegid kubisevad prostituutidest.

Türkmenistan on küll moslemiriik, kuid erinevalt moslemi tavadest pole alkohol neile võõras. Moslemi kommetest on üle võetud vaid mitmenaisepidamine. Erinevad kohalikud rääkisid teineteisele vastupidiselt, kui mitu naist ühel mehel ikka olla võib, kuid kindel on see, et iga täiendava naisega abiellumiseks peab saama esimese naise nõusoleku. Samuti ei tohi ühtegi naist kohelda ülejäänutest paremini. Ehk kui ühele ostetakse kaelakee, tuleb osta see ka kõigile teistele. President Türkmenba?õ püüab prassimist ja liiderdamist ohjata sellega, et kõik teenindusasutused peavad olema kella 23ks suletud. Kuigi riigis on vaid kaks meelelahutusasutust, millel on lubatud kauem lahti olla, ei takista see piirang paljusid teisigi. Kella 23 saabudes keeratakse maha muusika, lülitatakse välja valgustus ja suletakse uks. Samal ajal jätkab seltskond häirimatult kottpimedas ruumis joogiklaasi taga tasast jauramist.

Riigi põhitulud laekuvad naftast ja maagaasist. Naftarahad paistavad silma ka pealinna A?gabati (?armastuse linn?) sädelusest. Tegelikult on see suurte vastuolude linn. Miljardite dollarite eest on A?gabati ehitatud hiiglasuuri parke, kolossaalseid monumente kõikvõimalike aastapäevade puhul, ausambaid ja mälestusmärke. Ainsad inimesed, keda neis ehitistes võib kohata, on naised, kes päevast päeva piinliku hoolitsusega pesevad käsitsi väljakute marmorist tänavakive. Praegu käib pealinnas maailma suurima mo?ee ehitus. Samuti on A?gabatis kaks hiigelsuurt olümpiastaadioni, kuigi linn pole kunagi olümpiamänge võõrustanud. Linna keskväljakut ehib paarikümne meetri kõrgune ausammas, mille tipus on kuue meetri kõrgune taeva poole sirutatud kätega kullatud Türkmenba?õ kuju. Kuju pöörleb ja seetõttu vaatab pidevalt päikese suunas.

Oma lemmikkire ? ehitamisega ? on Saparmurat läinud koguni nii hoogu, et plaanid on tunduvalt suuremad kui riigi rahavarud. Selle parandamiseks on ta astunud juba ka esimesed sammud. Näiteks kahandas ta 11klassilist kooliharidust kulude vähendamiseks kahe aasta võrra. Viimase kulusid kärpiva sammuna teatas ligi 99protsendilise häälteenamusega valitud eluaegne president, et aasta jooksul koondatakse pooled riigitöötajatest ja asendatakse sõduritega. Viimastele ei pea ju palka maksma. Kuna aga Türkmenistanis vaid riigi heaks töötataksegi, puudutab selline otsus poolt tööliskonnast. Juba praegu on Türkmenistanis sõduritele usaldatud paljud ametid. Näiteks on sõdurid seal oma militaarrõivastuses hotellides portjeedeks. Kogu riigi põllumajandus on 18?20aastaste sõdurpoiste õlul, kellele küll meeldib mööda põlde kalli välismaise traktoriga ringi kihutada, kuid kes vaevalt teavad midagi õigest väetamisest või saagikuse maksimeerimisest.

Pealinna südamesse on ehitatud peenutseva arhitektuuriga kõrghooned, mis seisavad kasutuna. Riigis, kus pea pool elanikest on tööta, käib inimestele nendesse korterite ostmine üle jõu. Keskmiselt 600kroonist kuupalka teenivad türkmeenid elavad räämas äärelinnas. Kuigi sealsetele elanikele on tasuta nii vesi, elekter, küte, ühistransport kui peaaegu ka bensiin, kurdavad paljud ikkagi rahanappuse üle. Muide, ühe dollari eest, mis on seal manatiga võrdne maksevahend, saab 60 liitrit bensiini.

Riigi sees reisides peab iga inimene end esimesest linnast välja registreerima ning hiljem teise linna sisse registreerima. Vähestele välismaalastele lisandub veel üks tülikas teenus. Nimelt võite kindel olla, et igasse linna, kuhu te lähete, on teade teie tulemisest juba ette jõudnud. Kohaliku siselennuliini lennukist väljudes võtab välismaalasi vastu alati rõõmsailmeline kohalik, kes kannab küll turismikonsultandi austavat nimetust, kuid on tegelikult sulaselge nuhk. Nad ei varjagi oma kohustust teiega koos ringi jõlkuda ning annavad päevas neli-viis korda oma hiigelpika antenniga varustatud mobiiltelefoniga peakorterisse teie tegemistest aru.

Kuna turiste satub Türkmenistani äärmiselt vähe, siis pole seni põhjust karta, et iga seltskonna peale seal nuhke ei jätkuks.

Tõenäoliselt samuti väheste turistide pärast pole riik siiani viitsinud vaeva näha ajalooväärtuste säilitamise või taastamisega. Türkmenistanis asub kaks kuulsat iidse Siiditee linna, mille vastu keegi huvi ei tunne ja mis vaikselt hääbuvad. Näiteks 3000 aasta vanuses linnas nimega Merv, mis oli koduks ka Aleksander Suurele, lebavad poolikud amforad ja potikillud. Küsides kohalikelt, miks neid muuseumidesse ei viida, vastavad nad imestades, et need pole ju terved. Teisest Siiditee linnast Koni Ungent?ist tõin kaasa mosaiigitüki, mis oli pudenenud enam kui kaheksa sajandi vanuse mo?ee ornamentikast. Keegi ei vaadanud sellele viltu. Pigem võõristatakse neid, kes aastatuhandevanuseid savijuppe kaasa tassivad.

Vahemaad linnade vahel on riigi keskel laiuvast inimtühjast kõrbest tingituna suured. Seepärast toimib Türkmenistanis hea lennuliiklus. Edasi-tagasi õhulend ligikaudu 600kilomeetrise vahemaaga linnade vahel maksab kohalikele üks-kaks dollarit ning välismaalastele kümme dollarit (130 kr).

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:26
Otsi:

Ava täpsem otsing