Paremtsentristide valijad on käega löömas

Keskerakonna esimehel Edgar Savisaarel on mitmekümnetuhandeline kindel austajaskond, kes on alati valmis andma oma hääle juhile ning juhi kaaskondlastele. Igas turuorientatsiooniga ühiskonnas näeb umbes kümnendik selle liikmeid jõukuse võtit majandusliberaalsuses ja nii saab ka Reformierakond arvestada püsiva toetusega.

Ülejäänutega on asi ebamäärasem, mida kinnitavad viimaste aastate valimised. Suurem osa valimas käivatest inimestest ei ole kinnistunud ühe partei külge. Seetõttu võib erakonna populaarsuse tõusule järgneda julm langus.

Need, kes 1999. aastal hääletasid toonase kolmikliidu kandidaatide poolt (mäletatavasti kuulutati koalitsioon enne valimisi välja), ei läinud 2003. aastal ei Keskerakonna ega Rahvaliidu poole üle. Ega vastupidi. Nii Keskerakond kui ka Rahvaliit säilitasid varasema häältemäära. Siit järeldus: meie valijaskond jaguneb kaheks või kolmeks suuremaks leeriks. Esindajaid, keda Riigikokku lähetada, otsitakse suurrühma seest. Ülejooksikute osatähtsus on tagasihoidlik.

Pettumus kolmikliidu riigijuhtimises oli laastav ja tõenäoliselt oleksid paljud nn (parem)tsentrismi pooldajad märtsis 2003 koju jäänud, kui ei oleks jõuliselt esile kerkinud uus lootustäratav valikuvõimalus ehk Res Publica. Kui Isamaaliidu toetus langes 16,1%lt 7,3%le ja Mõõdukatel 15,2%lt 7,0%le, kogus Res Publica veerandi (24,6%) häältest.

Lisaks kasvas valimistest osavõtt 57,4 protsendilt 58,2 protsendile. Kuid tuulepuhang jäi üürikeseks. 15 kuud hiljem suutis uus valitsuskoalitsioon, kellel on Riigikogus 101 kohast 60, saata ainult ühe esindaja Euroopa Parlamenti. Valimisõiguslikest kodanikest vaevus igast neljast vaid üks oma seisukohta väljendama. Euroopa ja Eesti parlamendi valimiste vahele ei saa võrdusmärki panna, sellegipoolest oli tegemist tõsise hoiatusega.

Praegu leiavad mitmel pool aset vigadest õppimise hoogtööpäevad. Järeldustel, millele sügiseks jõutakse, on pikemaajaline mõju Eesti poliitilisele elule. Kui peaks valitsema jääma arusaam, et eksiti üksnes taktikamängus, seisame silmitsi sügava usalduskriisiga. Kui valija leiab, et tema lootused pole täitunud, järgneb valus karistus. Isamaaliidu ning Mõõdukate põrumine aastal 2003 ja Res Publica ning Rahvaliidu häbistus aastal 2004 on ohumärgid, mida ei tohi ignoreerida.

Kodanik ei igatse mitte korda ega piiranguid, vaid ühiskonna korrastatust ja selle arukamat ja õiglasemat toimimist üksikisiku suhtes. Ja ammu on möödas teisenemisaeg, kui pidime välja, läbi või sisse murdma. Rahvas ei oota poliitikutelt lakkamatut tõmblemist helge tuleviku nimel. Ta ootab aia harijaid. Oletame, et Juhan Partsi valitsus kukub ja Res Publica osutub sabaga täheks, mis ilmus viivuks taevavõlvile, ajas inimesed uute ootustega elevile ja kadus. Mis saab edasi?

Eks see, et ühiskonnas süveneb ükskõiksus oma riigi vastu. Tõsiselt võetav asendusvariant puudub. Sotsiaaldemokraadid jäävad ka pärast 2007. aasta valimisi liiga nõrgaks, et juhtida hüpoteetilist vasakpoolsete liitu. Valijad, kes on 1992. aastast peale toetanud nn paremtsentriste ? ükspuha, mis nime on erakonnad kandnud ? ei jookse populistide leeri, vaid saadavad kogu värgi, kus see ja teine. Kuidas taastada poliitilist krediiti? Pähkel on antud pureda Res Publica ja peatselt juhtkonda uuendava Reformierakonna ning Isamaaliidu otsustajatele.

Autor: Enn Soosaar