Viljandi Centrum on täis üllatusi

?Mitte väga peenes kohas,? arvas veel värviplekiline abikaasa, ja me läksime Viljandi kesklinna kaubanduskeskuse kolmanda korruse restorani.

Üllatus, üllatus ? kaubanduskeskuse pealt leidsime suurepäraste söökide ja toreda teenindusega klassikalise hotellirestorani. Säravvalged linad, paar lilleõit, märkamatu taustamuusika ? teate ju küll, kuidas neis heades restoranides on. Järgmine üllatus oli see, et menüüs oli kalatoite vaat et rohkemgi kui lihatoite, ja liharoadki olid kergemate killast. Enam pole põhjust Viljandit alahinnata, suurlinlik kergus on jõudnud ka sinna.

Esimese toidunaudingu sain kõrvitsa-toorjuustusupist, see oli erkkollane, pehme ja puhta maitsega. Järgmine mõnu oli grillitud koha: nii kala kui ka köögiviljalisandid küpsetatud täpselt nii kaua kui vaja, ei hetkegi kauem, mahe kaste leebet tuge pakkumas, värvilised köögiviljad parajalt krõmpsud. Magustoitudest valisime astelpajukreemi beseekorvis ja jäime rahule. Nii hapu astelpajukreem kui ka vürtsikas põldmarjakaste tasakaalustasid besee magusust, rõõmsad värvid andsid maitsele tuge.

Ettekandja tegi oma tööd rõõmuga, oskas kommenteerida iga rooga ja lisaks kirjeldas värvikalt, kuidas väikesed säravkollased kõrvitsad köögis supiks saamist ootasid. Muu hea hulgas jäi silma ka menüü maitsekas kujundus, ja isegi arve oli kaunisti kujundatud ning väärikale paberile trükitud.

Tõrvatilgaks meepotis oli vein, nagu enamasti. Täpsemalt valge vein. Tavaliselt on probleemiks see, et mingil salapärasel põhjusel ei hoita valget veini külmkapis ja tuuakse lauale leigelt. Siin seda häda polnud, vein oli külm, aga oli see teine ? klaasikaupa sai tellida ainult poolmagusat valget veini. Kuiv olla just otsa saanud.