Nafta hinna tõusuks leidub põhjusi

Nafta hinna tõusu põhjuseks toodi Vene valitsuse Jukose-aktsioon, terrorioht, naftatöötajate streik Norras, sõjategevus Iraagis jne. Need välised faktorid on kahtlemata avaldanud mõju turule ja lisanud volatiilsust, kuid ühelgi nendest faktoritest pole pikaajaliselt mõju nafta hinnale.

Probleem on hoopis fundamentaalne ? pikaajaline nafta pakkumise allajäämine nõudlusele kasvava rahuldamata nõudluse tingimustes. Kolmandas kvartalis oli globaalne nõudlus nafta järele 81,4 miljonit barrelit naftat päevas, tulevaks aastaks prognoosib rahvusvaheline energeetikaagentuur III kvartali nõudluseks 83,2 miljonit barrelit. Sellest olukorrast pole võimalik välja tulla rohkem maapõuest naftat ammutades. Naftakartell OPEC pumpab juba enam kui 95 protsenti oma tootmisvõimsusest, mis on veerandsajandi kõrgeim tase.

See, et USAs on bensiini hind kõrge (meie mõistes küll madal, kuna USAs ei maksustata kütust aktsiisiga), on USA-sisene põhjus. USAs valitseb kriitiline nafta naftatoodeteks ümbertöötlemise võimsuste puudus. Seal pole viimase 28 aasta jooksul ehitatud ühtegi uut naftatöötlustehast. Kui 1981. aastal tegutses USAs 324 naftatöötlustehast, siis nüüd on neid järel vaid 149. Uue naftatöötlemistehase ehitus pole odav ? see maksaks ligikaudu kolm miljardit dollarit ja võtaks aastaid aega.

Nafta hinna kõrgus on suhteline. Hiljutised rekordid pole mingid rekordid, kui nafta hinda inflatsiooniga korrigeerida. 1990. aasta Pärsia lahe sõja ajal maksis inflatsiooniga korrigeeritud naftabarrel 57 dollarit (tänastes dollarites). 1978. ja 1981. aasta naftakriisiga võrdlemiseks peaks nafta hind tõusma üle 80 dollari taseme.

Cornerstone Investment Services kirjutas, et iga aastaga võetakse kasutusele ühe vähem uusi naftaallikaid. Alates 1980ndate algusest on uute naftaallikate kasutuselevõtt pidevat vähenemistendentsi näidanud. Nafta kõrgem hind võib teha võimalikuks suurema hulga naftaallikate kasutuselevõtu tulevikus, kuid sellega seotud kulud tõusevad, kuna parimad teadaolevad naftaväljad on juba kasutusel ja tühjenevad. Uue naftaleiukoha kasutusele võtmiseks kulub alates selle leidmisest 6?7 aastat varasema kümne aasta asemel.

Selleks et naftatootmine jätkuks praeguses tempos, tuleks pidevalt leida vähemalt samas mahus naftareserve ja võtta neid kasutusele.

BP hinnangul saab praeguses tempos naftat ammutades (ilma uut naftat leidmata) nafta otsa Jeemenis 4,2 aasta pärast, Suurbritannias 5,4, Türkmenistanis 7,1, Kolumbias 7,3, Sudaanis 7,5, Tais 8,7, Kamerunis 9 aasta pärast. Norral lõpeks must kuld 8,5 aasta, Taanis 9,5 aasta pärast. Ainsad maad, kus naftat jätkub praeguses tempos ammutades enam kui 100 aastaks, on Iraak, Kuveit, Araabia Ühendemiraadid.

Lõpetuseks, nafta hinna tõusu toetavad kasvav nõudlus, piiratud naftatöötlemisvõimsus, kasvavad tootmiskulud ja piiratud pakkumine.

Kui nõudlus nafta järele ületab tarbimist, on loomulik, et nafta hind tõuseb. Odava nafta ajastu on möödanik. Kõigile naftat ei jätku.

Naftat tootvad maad on dilemma ees ? kui kõigile tarbijatele naftat ei jätku, siis kellele seda müüa?

Esimeseks variandiks on see, et nafta hinna määrab turg. See tähendab, et vaesemad ei jõua enam naftat osta. Teiseks võimaluseks on kehtestada administratiivsed meetmed. Näiteks otsustab Venezuela, et ei müü enam naftat USA-le, vaid varustab Ladina-Ameerikat.

Nõudluse poolel on raskem midagi ette võtta. USA on veerandi osaga maailma naftatarbimisest ülipriiskav. USA tarbib elaniku kohta 11,3 liitrit naftat päevas, Saksamaa 5,2 liitrit, Hiina 0,75 liitrit, India vaid 0,4 liitrit. Kiireid ja valutuid nafta tarbimise vähendamise meetmeid pole. Pikaajaliselt aitaks USAs kütuseaktsiisi kehtestamine. Radikaalseks ja kiireks tarbimispiiranguks oleks talongisüsteemi kehtestamine ? näiteks kuu aja jooksul saad osta 50 liitrit bensiini. Kuigi sellised meetmed olid rakendusel mitmel pool Euroopas nii sõja ajal kui ka pärast seda, oleks raske kujutada taolise süsteemi rakendamist individualismi kantsis USAs.