Unistus elektroonilisest rahast

Tiina Tamman 30. august 2004, 00:00

Vestlesin paari aasta eest tuntud Tartu teadlasega, kes kinnitas mulle, et Eestil on väga hästi läinud, sest rahat?ekkide kasutust õnnestus siin vältida.

Nüüd Robert Shilleri artiklit lugedes (Elektroonilise raha võidukäik) vaidlesin mõttes tollele teadlasele hoopis tulisemalt vastu, kui ma tookord oskasin seda teha. Tookord läksin ma peaaegu kaasa mõttega, et Inglismaa, kus ma elan, on vana ja väsinud, ja tulevik kuulub elektroonilisele rahale ja digitaalsele allkirjale.

Eesti on sellest kaotanud, et siin rahat?ekke kasutusele ei võetud. T?ekid sunnivad inimest mõtlema pisiasjadele, täpsusele sellisel viisil, nagu elektroonika seda ei tee. Teadmine, et t?eki kirjutamiseks on vaja teada õiget kuupäeva ja aastaarvu, saaja täpset nime, summa suurust ja siis t?ekile ka alla kirjutada on suure väärtusega. Moodsad tehnilised vahendid sellist mõttetööd tegema ei pane. Ent kas pisiasjadest ei sõltu ometi vahel palju?

Lugesin äsja Inglismaal juhusest, kus inimene oli nördinud, et oli sunnitud kaardifirmale kopsakat intressi maksma. Ta oli t?eki lohakalt välja kirjutanud ja krediitkaardifirmale maksnud veidi vähem kui vaja ning firma karistas teda siis intressinõudega. Pisiasi, eks ole? Aga Eesti lehtedes on ikka ja jälle lugeda inimestest, kes on majast või korterist ilma jäänud, sest on liiga kergekäeliselt mingile paberile alla kirjutanud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing