Uudised
Tõnis Oja
29. august 2004 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Valitsuse näiline keskkonnasõbralikkus

Valitsuse kaks hiljutist otsust peaksid demonstreerima inimkonna tuleviku eest hoolitsevat poliitikat. Järgmisest aastast soovib valitsus biokütuse vabastada aktsiisimaksust. Valminud kütuse- ja energiamajanduse arengukava projekt näeb ette taastuvelektri osa suurendamist.

Tuuleenergia osakaalu tõstmine 5,1 protsendile ja biodiisli maksuvabastus on keskkonnasõbralik pigem näiliselt.

Prognooside kohaselt ümbritseb Eesti rannikut viie aasta pärast 60 tuulikut, mille ehitamine on maksma läinud kokku 6 miljardit krooni. Tuuleenergia tootjad tahavad, et neile makstaks toodetud elektri eest kolmandiku võrra rohkem kui praegused 76 senti kWh eest. Tuuleenergeetika assotsiatsiooni hinnapoliitika tulevikunägemus on Euroopas makstavad 125?140 senti kWh eest.

Ühele tuuleenergia säästvuse küsitavusele viitas Iru Elektrijaama endine juht Kersti Kaljulaid Kuku raadio Keskpäevatunnis. Tema sõnul kulub tuuleenergia tootmise stabiliseerimiseks pea sama palju nn tavaliselt toodetud energiat, kui tuulikud toodavad.

Tõsi ta on, tuuled puhuvad meil ebaühtlaselt, mistõttu on tuule toodetud elektrienergia ebastabiilne. Selle stabiliseerimiseks pole meil aga muud vahendit kui põlevkivist toodetud elekter. Mis aga mind kõige rohkem häirib, on tuuleparkide kavandatav asukoht. Selgub, et nendeks on valitud Pakri neem, Türisalu ja Ontika ehk Põhja-Eesti pankranniku kõige kaunimad kohad, mis on kaetud maailmas suhteliselt haruldaste ja ökoloogiliselt väga õrnade loopealsetega.

Kui elamute ehitamine mererannale on õigustatult takistatud, siis tuuleveskite ehitajatele maksab keskkonnaministeerium veel pealegi. Piisab lihtsalt sellest, kui poetad mingi projekti seletuskirja sõna ?roheline? ja kõik teed tegutsemiseks on valla.

Tuuleenergia perspektiivsuse suhtes on kahtleval seisukohal ka rahvusvahelised finantsinvestorid. Vaatamata nafta hinna kerkimisele rekordtasemele, on maailma suurima tuulegeneraatorite tootja Vestas Windi aktsia hind aasta algusega võrreldes odavnenud kümnendiku võrra.

Kui tuuleenergia on vaatamata kõigile oma puudustele kokkuvõttes ilmselt keskkonnasõbralik ja kindlasti taastuvenergia, siis rapsist valmistatud biodiisel pole seda kaugeltki mitte.

Raps looduslikult Eestis ei kasva, seda kasvatatakse, mis tähendab, et see ei ole mitte taastuv, vaid kunstlik energia. Rapsi või muu tooraine kasvatamiseks kulub palju energiat, muu hulgas ka erimärgistatud väiksema aktsiisiga maksustatud diislit, mida kasutatakse põldude harimisel.

Ka rapsist diisli tootmine on arvatavasti energiakulukas, mistõttu kokkuvõttes võib selle biodiisli tootmiseks kuluda rohkem energiat, kui selle kütusena kasutamine annab. Lisaks pole teada, mis saab selle tootmisel tekkinud srotist ja rapsikoogist.

Muidugi, võrreldes nafta, kivisöe või põlevkiviga on raps või muu biodiisli lähteaine kiiremini taastuv. Geoloogilises tähenduses on aga ka fossiilsed kütused taastuvad, inimkond ei jõua nende kümneid miljoneid aastaid kestvat taastumisprotsessi lihtsalt ära oodata.

Minu arvates pole biodiisli maksuvabastus mingi keskkonnakaitse-, vaid kohaliku põllumajanduse ja ettevõtluse edendamise programm. Juba on näha, et ASist Biodiisel saab riigi osalusega moodustis, millel riigi osalus aitab kinnistada maksuvabastust ja ilmselt hankida püsivat kliendibaasi munitsipaaltranspordi näol.

Juba on tulevased tootjad jõudnud deklareerida, et vaatamata maksuvabastusele tarbijale biodiisel odavam ei tule. Omahinna (3,5?5 krooni liiter) ja müügihinna vahe pistavad tootjad ja vahendajad oma taskusse.

Muidugi on tore, et meie valitsus mõtleb globaalselt ning muretseb nafta ja gaasi ülemaailmsete varude pärast. Aga tegelikult võiks biodiisli aktsiisist saamata jääva 2,4 miljardit krooni aastas paigutada hoopis põlevkivi kasutamise keskkonnasõbralikumaks muutmisesse või tuumaenergia programmi arendamisesse.

Umbes 100 000 tonni biodiislit aastas, mida kavatsetakse tootma hakata, võrdub Venemaa mõne tunni naftatoodanguga ning tänu meie jõupingutustele pikeneks Saudi Araabial naftavarude kestvus ühe päeva võrra. Praeguste tootmismahtude korral peaks neil musta kulda jätkuma 44 aastaks.