Tallinna Vesi peab köögipoolt lohakalt

Monopoolses seisundis oleva ASi Tallinna Vesi soov laiendada oma tegevust Harjumaale, haarates oma mõjusfääri järjest suuremaid linnalähedasi veetarbijaid, on majanduslikust aspektist mõistetav. Veespetsialistina olen aga selle ettepaneku vastu.

Algatuse peapõhjus ei ole niivõrd keskkonnariskide vältimine (ebalevalt on püütud pakkuda isegi veeteenust, vihjates põhjaveevarude nappusele!), vaid pigem alakoormusega töötava vee-ettevõtte viimine vastavusse tootmisvõimsusega või vähemalt sellele lähemale. Mida suuremad on tootmismahud, seda suurem on ettevõtte kasum. Pealegi on uue torustiku ehitamine tunduvalt lihtsam kui vana restaureerimine, eriti kui tegemist on ulatuslike kaevetöödega tihedalt asustatud linna territooriumil. Lähivaldade puhul piisab ju vaid solgitoru paigutamisest ja pumbajaama ehitamisest.

Liitumisotsuse langetamist raskendab Tallinna Vesi "köögipool" linnas endas. Nii vajab rekonstrueerimist terve rida reoveepumplaid ning renoveerimist umbes 300 kilomeetrit betoon-, asbesttsement- ja keraamilist olmereoveetorustikku. Korrastamist vajab sadeveemajandus. Lõpetamata on Nõmme piirkonna kanaliseerimine, kõnelemata sadevee ärajuhtimisest.

Samal ajal suurte veekadude tõttu (kuni 30% veetarbimisest) nõuab väljavahetamist amortiseerunud veetorustik. Kõik need vajakajäämised olid omal ajal toodud vee-ettevõtte erastamise eeltingimusena. Paraku, tuginedes vee-ettevõtte viimaste aastate aruannetele, on kõikides töölõikudes märkimisväärne mahajäämus.

Ülaltoodu seab kahtluse alla monopoli laiendamise otstarbekuse, vähemalt täna. Tallinna Vesi poolt pakutav teenus nõuab suuri investeeringuid. Kõiki neid ettevõtmisi kavandatakse kahasse kohalike haldusorganite ja ettevõtete vahendite arvel. Ollakse veendunud, et voolama hakkavad ka Euroopa abirahad. Samal ajal ettevõttes endas ei suunata iga-aastaseid miljonilisi kasumeid mitte investeeringuteks ettevõte arengusse, vaid need lähevad investorite vahel jagamiseks, linna poolt aga muude vajaduste katteks (nt teede remondiks).

Mõne valla juhtidele võib paista, et ehk on tõepoolest lihtsam püüda lahti saada tülikast, tehnilist baasi ja oskustöölisi nõudvast ettevõtlusest ning minna kergema vastupanu teed, andes Tallinna Veele roheline tee. Kuid hea peremees loeb raha. Kui palju, võrreldes kohapealse reoveepuhastiga, võib maksma minna tsentraliseeritud reoveeteenus näiteks veemajanduses arvutuslikuks perioodiks peetava 50 aasta jooksul? Lõpliku otsuse tegemine nõuab eeltöid, sealhulgas võrdlusandmete analüüsi arvude keeles.

Liitumisel vee-ettevõttega Tallinna Vesi on teenuste kallinemine Harju lähivaldades juba algselt sisse programmeeritud. Vastavalt kokkuleppele Tallinna linnavalitsusega tõusevad teatavasti teenustariifid pealinnas aastani 2010 umbes poole võrra.

Ja lõpuks, reovee kontsentreeritud väljalase võib tekitada reaalse ohu pealinna supelrandadele. Seda enam, et merevee reostust täiendavad hõljumite kõrval ka naftaprodukte sisaldavad sadeveed. Linna tänavailt kogutuna lastakse need sadeveetorustiku kaudu suuremalt jaolt puhastamata kujul otse Tallinna lahte. Pole kahtlust, et oma jälje jätab merevee koostisele ka intensiivne laevaliiklus. Supelrandade veekvaliteeti prognoosiv temaatika ootab veel uurimist.

Autor: Erna Sepp