Kindlasti ei tuleks sõlmida riigile kahjulikku lepet

Praamiliiklus Saaremaa ja Hiiumaa vahel moodustab ühe sektori merendusest kui majandusharust. Merendus hõlmab kauba- ja muude merevedudega seotud transporti, sadamateenistust, turismivaldkonda oma teenindussfääriga, laevaehitust, logistikat, mereregistriteenistust, kalandust, teadust. Merendus kui majandusharu annab 15?20% SKPst.

Eestis on merendus kui majandusharu hajutatud kaheksa ministeeriumi vahel. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil (MKM) on vaid transpordi- ja liikluskorralduse funktsioon. Merendust tervikuna riik ei juhi ega koordineeri. Mujal Euroopas tegelevad merendusega selleks loodud ministeeriumid, komisjonid, kolleegiumid. Eesti merenduse ringkondade ja teadlaste taotlustest hoolimata ei ole sellise merendust koondava ja ainult valitsusele alluva organi moodustamiseni kahjuks jõutud. Seepärast ka möödalaskmised.

Eriti ilmnes valitsuse küündimatusjäälõhkujate müügis. Seetõttu tuli 2002. a talvel sadamate lahtihoidmiseks rentida teistest riikidest jäälõhkujaid, mis läks Eesti maksumaksjale palju maksma just asjatundmatuse tõttu. Talv meie laiuskraadidel ei ole force majeure.

Teiseks, vaidlus SLK ja MKM vahel. Endine minister Meelis Atonen ei mõistnud merenduse kui majandusharu tähtsust riigi majanduses. Seejuures oli Atoneni püstitatud eesmärk õige: saada praamiliiklus riigi kontrolli alla. Kuid selle eesmärgi saavutamine jättis soovida. Ministeeriumi nõunikud, kes pidanuks ministrit nõustama, ei saanud selle ülesandega hakkama. Kui valitsusel oleks merenduse spetsialistidest koosnev organ, siis selliseid probleeme ei oleks tekkinud.

MKM ja SLK konfliktist. Teatavasti müüs RAS Saarte Liinid 1997. a oma bilansis olevad kaheksa parvleva SLK-le sümboolse hinna, 4 mln krooni eest. Lepingu järgi kohustus SLK kui ostja laevaliinidesse investeerima kahe aasta jooksul 80 mln krooni. Esimesel aastal ostu-müügilepingu sõlmimisest kohustus SLK investeerima mitte vähem kui 50 miljonit. Investeering pidi tagama meresõidu ohutuse, veomahu suurenemise ja veokulude vähenemise. Sõidukite ja reisijate üleveo piletihindade kehtestamisel liinilepinguga renditud laevaliinidel pidi SLK lähtuma Saare, Hiiu ja Lääne maavalitsusega kinnitatud tariifidest. Jättes kõrvale lepingu sõlmimise otstarbekuse ja riigile kasulikkuse, on selgunud, et SLK võetud lepingulised kohustused ei ole täidetud.

Riigi esindajad (nii endine teede- ja sideministeerium kui ka hilisem MKM) ei ole rakendanud õiguslikke sanktsioone, et nõuda lepingutingimuste täitmata jätmise motiivil lepingu tühistamist, või nõudnud SLK-lt riigile tekitatud kahju hüvitamist. Probleem vääriks põhjalikku juriidilist analüüsi, kuid kahjuks ei ole seda tehtud.

Asjade senine käik on näidanud, et SLK investeerimisprojekt on läbi kukkunud. SLK on nimetatud lepingut rikkunud, sest vastupidi kulude vähendamise nõudele on kulud tormiliselt kasvanud. Ja Ato-neni eelkäijad on sanktsioonide rakendamise asemel, vastupidi, SLKd premeeritud üha kasvavate dotatsioonidega, mis teadlaste arvates ületab märgatavalt parvlaevade kulu reisijate ning sõidukite arvu kasvust tingituna.

Valitsus on kaotanud kontrolli parvlaevaliikluse üle. Puudub objektiivne ülevaade ja analüüs parvlaevaliikluse tuludest, kuludest, efektiivsusest ja dotatsioonist. Finantsülevaate koostamisel võttis audiitorifirma arvesse SLK 2000. a üheksa kuu tulude-kulude baasi. Ülevaade koostati mitterahuldavalt, sest see ei hõlmanud kogu aasta majandustegevuse andmeid parvlaevade tulude ja kulude kohta, mis välistas võimaluse kontrollida koondandmete õigsust. Mõttetu on rääkida arvude summast, kui liidetavaid ei ole teada.

MKM-l tuleb juurutada rahvusvahelistele nõuetele vastav statistiline aruandlus, seejärel tellida spetsialistidelt ja teadlastelt terviklik majandusanalüüs. Alles selle põhjal saaks koostada parvlaevadele õiglased tariifid ja dotatsiooni. Arukas oleks kohe moodustada spetsialistidest kriisikomisjon. Kindlasti ei tuleks sõlmida riigile kahjulikku lepingut.

Perspektiivis võiks mõelda riiklikule tellimusele: vähemalt nelja uue parvlaeva ehitamisele ja seda osaliselt ELi struktuurifondide abil. Kogemustega ja tasemel laevaehitaja on meil BLRT näol olemas. Uuel ministril on vaja endale selgeks teha merenduse mõiste ja tähtsus ning näidata omapoolset initsiatiivi merenduse valitsuskomisjoni loomisel. See eeldab aga eelkõige poliitilist tahet ja otsust.

Autor: Heldur Unt