Tööpuudus Eestis on müüt

Tööpuudust Eestis aastal 2004 tegelikult pole. Kui jätta kõrvale mõned erandlikud piirkonnad, nagu näiteks Ida-Virumaa, peitub töötuse põhjus inimeste peades, mitte riigi tegematajätmistes või ettevõtluse kehvas arengus.

Arvan, et riik on töötusega tegelenud optimaalselt, pole suurendanud mõttetult töötu abiraha ja andnud üsna piisavalt raha ümberõppeprogrammide jaoks. Iseasi on hoopis, kuidas keegi oskab ja tahab neid programme kasutada. Olen alati arvanud (iseendast lähtudes), et enamik inimesi on oma loomult laisad ja kui nad satuvad keskkonda, kus nende laiskust pahaks ei panda, veedavad nad rõõmuga päevi mitte midagi tehes. Väga suurel osal Eestimaa inimestest pole piinlik olla töötu.

Miks ma suhtun töötutesse nii karmilt? Olen maal sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Minu vanemad ja head sõbrad elavad maal siiani. Seetõttu kuulen tihti jutte, mis järjest enam veenavad mind selles, et kes tahab, leiab maal või väikelinnas alati tööd.

Küla suurtalunik on lakkamatus tööjõupuuduses. Töökäsi isegi leiab, aga pärast esimest palgapäeva on need paar nädalat kadunud ja saabuvad tagasi värisedes. Selliste tööliste peale ei saa loota lihtsamaiski töödes, rääkimata millestki vastutusrikkamast. Korralik tööde järelevaataja on sama talupidaja juures kulla hinnas, mingist miinimumpalgast pole tema puhul juttugi.

Kohaliku lihakombinaadi lihttööline oli paar nädalat haiguslehel, selg hakkas tunda andma. Kombinaadi töödejuhataja käib tal isiklikult paarikümne kilomeetri taga kodus rääkimas, et töötaja jumala pärast ei mõtleks tööst loobumisest. Et kõik on võimalik ? nii palgatõus kui ka edenemine karjääriredelil, peaasi, et ikka tööle tagasi tuleks.

Lihttööline nimelt osutus üle hulga aja selliseks, kes sai ka aru, mida tegi, ja keda võis usaldada. Eks osaliselt tuli see nupukus ka sellest, et ta oli alati kainena tööle ilmunud.

Need on vaid mõned näited. Kes tahab põhjalikumat ülevaadet, võib lugeda 21. septembri Äripäevast lugu Lõuna-Eesti ettevõtjatega, kel on raske korralikku koristajatki leida, rääkimata spetsialistidest ( Lõuna-Eestis töötuid palju, aga töötegijaid naljalt ei leia ). Lõuna-Eestis on statistika järgi tööpuudus üks suuremaid.

Miski pole kunagi must-valge. Kindlasti on Eestis piirkondi, kus tõesti on keeruline lihtsamadki tööd leida, kus sõidukulud töökohta jõudmiseks lähevad liiga suureks, kus makstakse lausa orjapalka. Kuid suuremas osas meeldib inimestele sel teemal lihtsalt hädaldada, ilma et midagi oma olukorra parandamiseks ette võetaks.

Olen tähele pannud, et kurtmine raske elu üle on teatud seltskondades tegelikult üks meeldivamaid jututeemasid inimeste jaoks, mille kallale õhinaga asutakse. See on midagi, mis ühendab ja milles enam-vähem alati ka ühel meelel ollakse. Sest kunagi ei jõua need vestlused välja selleni, et ma ise olen tegelikult laisk ja saamatu, harjunud mitte midagi tegema.

Ma saan aru, et nõukogude ajal üles kasvanud, hariduse saanud ja tööl käinud inimesel, kes on ka juba üle keskea, on päris keeruline uus amet selgeks õppida ja leppida arusaamisega, et riik või kohalik ?külakurnajast? ettevõtja pole tema hädades tegelikult süüdi. Ent sama mentaliteet valitseb ka noorte hulgas, kes on selle oma vanematelt sujuvalt üle võtnud. Probleem polegi niivõrd alkoholis, kuigi juuakse muidugi ka üleliia, vaid üleüldises suhtumises töötegemisse ja oma tulevikku.

Ühelt poolt näevad praegused 20aastased, et elatakse ju kuidagi ära ka igapäevase töötegemiseta. Teisalt pressib jällegi peale ühiskondlik arusaam, et sa oled see, mis tööd sa teed. Kõvad mehed saavad kõvasti palka, kümme tonni ikka ja mingid mõne-tonni-mehed on ilmselged luuserid. Eks sealt pärinebki suhtumine, et mingi nelja tonni eest küll tööle minna ei tasu. Sinna juurde kohe ka vabandused, et see ei tasu sõitmise vaevagi ära, parem teha siin kodus midagi.

Need noored ei mõtle alustada näiteks 3000kroonise palgaga, teha kõvasti tööd, paari aasta pärast saada juba 6000 krooni ja parema töökoha. Või siis luua hoopis oma firma mõne aja pärast, kui ollakse juba kogenum.

Mõtlemise muutmine on pikk ja keeruline protsess. Kui oled harjunud tasuta kala saama, siis ise õnge vibutama ei viitsi minna. Mingeid sunnimehhanisme inimeste tööle ajamiseks ju pole. Häda peaks ajama härja kaevu, aga ilmselt pole päris häda paljude töötuteni veel jõudnud. Sestap peab riik jääma senise põhimõtte juurde ja mitte tõstma töötu abiraha, vaid peaks keskenduma koolituste ja ümberõppeprogrammide rahastamisele. Et need, kes viitsivad tööd teha, saaksid parema ettevalmistuse uue töökoha tarbeks ja ettevõtjad ei peaks head töötajat tikutulega taga otsima.