Sorbonne ? revolutsioonirahva ülikool

Katri Soe 24. september 2004, 00:00

Ülikool universitas?e mõttes tekkis aastal 1215, siis loodi vabade kunstide, õigus-, usu- ja arstiteaduskond. Umbes samal ajal tekkisid ülikoolid ka Oxfordis, Bolognas, Paduas ja Salamancas. Euroopa intellektuaalne keskus oli keskajal aga Pariis. Siia sõitsid kokku noored mehed Saksamaalt, Inglismaalt ja Itaaliast ja kogu Prantsusmaalt. Pariisi ülikooli tudengkonnaks oli algusaastail umbes 25 000?30 000. Nii nagu palverändurite teed viisid Jeruusalemma, sõitsid usu- ja filosoofiahuvilised kokku Pariisi.

Tegemist oli kirju rahvaga ? osalt poolnäljas ja räbalais noorukid, kes elasid katusekambrites, sageli lihtsalt urgastes. Samas olid nende koolivennad rikkad ja nooblid, kõiki kannustamas teadmishimu. Mõned olid tulnud õppima meditsiini, teised õigust, kuid enamus teoloogiat ja filosoofiat. Mõned tudengid olid vaid 14 aastat vanad, mõned juba neljakümnesed pereisad, koos naiste-lastega.

Tuldi kuulsate lektorite pärast. Kedagi ei huvitanud enam kuivad ja vaiksed kloostrikoolid väikelinnades. Algus oli üsna kaootiline. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt ei olnud selles kambas mingit distsipliini. Noored mehed panid linna peal pidu, lärmasid ja priiskasid ning vehkisid pussidega.

Aastal 1257 ostab kuningas Louis IX pihiisa ja kaplan Robert de Sorbon 16 vaesele teoloogiatudengile maja, et neil oleks koht, kus magada ja et nad saaksid Pariisis oma magistriõpinguid jätkata.

Sorbon nimetab maja La Pauvre Maisoniks ehk siis Vaeste Majaks. Majast saab õige pea elupaik ka teistele tudengitele ja õppejõududele, sellest kujuneb välja vaimulik kolleegium.

Siia kogunevad tudengid ja professorid, kes varem olid üle linna laiali. Selle kolleegiumi õppurid olid, jällegi kaasaegsete kirjelduste kohaselt, korralikumad ja usinamad kui suur osa muust tudengkonnast. Nad tõusid hommikul kell viis, osalesid kirikus kella kuuesel missal, õppisid siis kuni kella kümneni. Seejärel tehti lühike lõunapaus ja õpiti edasi või kuulati kuni kella viieni loenguid. Pärast õhtusööki jätkusid dispuudid kuni hilisööni.

Uus teoloogiakool kogus kuulsust ja väärikust ning seda hakatakse tema asutaja järgi Sorbonne?iks nimetama. Pool sajandit hiljem elab ja õpib selles juba rohkem kui 10 000 üliõpilast kogu Euroopast.

Ja alates 17. sajandist teatakse Pariisi ülikooli, mille osaks Sorboni asutatud teoloogiaosakond on, juba Sorbonne?i nime all. Keskajal on Sorbonne?i ülikool teoloogilistes küsimustes suurim autoriteet.

1889. aastal avatakse maailmanäituse ajal pidulikult ülikooli uus hoone, kus Sorbonne tänagi asub. 19. sajandi lõpuks on Sorbonne Prantsusmaa suurim ülikool. Täna kutsutaksegi Sorbonne?iks laiemas mõttes Pariisi Ülikooli. Endisel kujul ülikool siiski säilinud ei ole.

Aastal 1971 jagati see ülikoolireformi käiguks 13 eri ülikooliks. Nüüd kannavad neist vaid kolm veel Sorbonne?i nime ? Paris I ehk Panthéon Sorbonne, Paris III ehk Sorbonne Nouvelle ja Paris IV ? Sorbonne.

Sorbonne?is 1992. aastal alustanud ning 1996. aastal õpinguid lõpetanud ETV peadirektor Ilmar Raag arvab, et vana traditsioon on nii põhjalikult lammutatud, et sellest suurt midagi järel ei ole. Inglise Cambridge?ile ja Oxfordile ei saa Sorbonne traditsiooni mõttes lähedalegi.

Raag: ?Prantslased on nii põhjalikult revolutsioonirahvas, et võib-olla kui inglased oleksid mitmel kuningal järjest pea maha löönud, siis oleksid neil ka Cambridge ja Oxford muutunud. See jäi aga tegemata.?

Ei mingeid suletud kolled?eid nagu Inglismaa vanades ülikoolides, rääkimata sedalaadi tudengielust, nagu seda elatakse näiteks Tartus ? ei mingit volbrit, korporatsioone ega muud taolist seltsielu.

Sorbonne?i kuulsusrikkad müürid Pariisis Ladina kvartalis on säilinud, sisu on aga võrreldes keskaegsega põhjalikult uuenenud. Tänane Sorbonne on nagu Prantsuse ühiskondki, väga tugeva vasakpoolse kallakuga.

Ilmar Raag räägib, et näiteks olulist rolli mängivad ülikoolis üliõpilaste ametiühingud. Ülikooli seintel on väljas ametiühingute stendid ning aeg-ajalt toimuvad ülikoolis streigid. Raagi õppimise ajal toimus Sorbonne?is kaks suuremat streiki ? streikis terve ülikool ja ei toimunud ühtegi loengut.

Ilmar Raag: ?Ühe streigi põhjuseks oli suur väljalangevus ülikoolist. Streikijate eesmärgiks oli saavutada see, et kõigile õppuritele säiliks võrdne võimalus lõpetada ülikool. Nimelt väitsid streikijad, et hindamise käigus toimub diskrimineerimine. Väidetavalt diskrimineeriti araablasi, mustanahalisi ja neid, kes on sotsiaalselt raskes olukorras ja kellel ei ole võib-olla aega õppida. Aga neil kõigil pidi olema võrdne võimalus diplom kätte saada ? idee, mis elitaarse vaimuga Tartu Ülikoolist tulles tundus olevat täiesti arusaamatu.?

Eestis õppides oma ala tippu kätte ei saa, kasvõi sellepärast, et puuduvad nii õppejõud, raamatud kui ka keskkond. Sellepärast arvab Raag, et täna, nii nagu ka keskajal, peaks iga üliõpilane vähemalt aasta kusagil mujal ära käima.

Sorbonne?i tegelikud mõjud selgusid aga Raagi jaoks alles Eestis. ?Sa saad aru, et oled midagi suurt juurde saanud ja sellest tuleb enesekindlust, eneseusk. ?

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing