Suur armastus pisikeste autode vastu

Urmas Vaino 24. september 2004, 00:00

Tegelikult on Ilmar Vesiallik nagu jäätisemüüja kuumal suvepäeval. Kui jäätisemüüja ümber tiirutavad maiasmokad, kes unistavad sellest, kuidas müüjatädi võiks olla ema, õe või pruudi eest, siis Ilmaril ei tuleks kindlasti puudust nendest, kes teda isaks või vennaks oleks valmis kauplema. Sest millisele väikesele mehele ei meeldiks mudelautod ja nendega platsi peal või juhtrajal kihutada?

Ilmar Vesiallik nakatus kroonilisse, päritavasse ja ilmselt ka ravimatusse mudelautoarmastuse tõppe seitsmekümnendate alguses. Lihtne algkoolimatemaatika näitab, et mees on tänaseks sõidutanud pisikesi autosid juba 30 aastat. Ja kui uskuda tema enda öeldud sõnu, siis lähemal ajal ei kavatse ta ka lõpetada. Seda enam, et kodukatuse all on kasvamas isale otsene konkurent võidusõidurajal, poeg Tõnisest on saanud samuti mõõdukas mudelihull.

Vesiallikute kodus Pirita mändide all on meestele eraldatud majas oma tuba. Esikust sisenedes jääb mehaanikute ja kiirusekummardajate nõiaköök paremat kätt. Selles majapidamises valitsev segadus kannab tõelise korra silti. Ilmari sõnade kohaselt on selles kõik tema enda käe järgi paigutatud, et teaks kohe võtta, kui vaja läheb. Ometi otsib Ilmar meie kohtumise alustuseks oma esimest mudelit paarkümmend minutit tulutult mööda riiuleid, kappe ja sahtlikesi. Et otsimisele kuluv aeg tühja ei läheks, saan oma sülle diplomikaustad. ?Neid siin on ikka kogunenud mõned,? ütleb Ilmar ja saan kohe aru, et mitte diplomeid, vaid kaustu. Iga otsale kirjutatud aastaarv, millal sisu kogutud, kaante vahel sadu ja sadu tugeval paberil kiitmise kirju. Ilmar Vesialliku mudelautosportlase karjäär on muljetavaldav. Toona, kui mees alustas, ei olnud mudelautonduse tarbeks valmiskujul poest midagi kasutamiskõlblikku saada. ?Mootori sain makimootorist,? kõlab üsna tavaliselt kirjeldus vajaliku vidina päritolu kohta. Kitsad ajad sundisid nii nupukaks, et täna võiks Ilmar vabalt juhtida seminari teemal ?Kuidas saada mitte millestki kaks töötavat asja??

Selleks hetkeks, kui ma olen esimese diplomikaustaga poole peale jõudnud, leiab Ilmar üles ka õhtu ühe peategelastest. Pisike, Lamborghini Bravo järgi tehtud juhtrajamudel oli omal ajal saurus, mis tegi teised autojuhid juhtrajavõistlustel väga kurvaks. ?Ega see auto rohkem kui paar korda ei kaotanud,? seletab Ilmar põlevate silmadega ning on valmis paljastama ka saladuse, mis oli toona edu taga. Nimelt märkas noor tehnik, et jäik kontakt aeglustab oluliselt auto hoogu. Natuke nuputamist ja näputööd ning valmis ta oligi, mudel, millega jupp kulda ja karda koju toodi. Lisaks nendele ideedele ja mõtetele, mis keerlesid tal peas, leidis Ilmar uusi lahendusi ka ajakirjast: ?Ilmus üks t?ehhikeelne mudelautoajakiri, seda sai ikka pidevalt sirvitud.? Hiljem, siis kui avanes võimalus osaleda idabloki maade võistlustel, olid ideeallikad lausa oma käega katsutavad.

?Kuna Saksa DV sportlastel ja vist ka ungarlastel oli Lääne tehnika, muidugi mitte uus, vaid juba kasutatud, siis oli sealt palju õppida. Pildistasin mitu filmi täis ja hiljem nende järgi ehitasin,? räägib Ilmar. Et püsida parematega samas tempos, pidi toona jätkuma lisaks rajanahaalsusele ka spioonisilma.

Esimene sotsialistlike maade meistritiitel tuli Ilmarile 1983. aastal T?ehhoslovakkias. Selleks ajaks olid juhtrajamudelid juba ammu vahetatud raadio teel juhitavate autode vastu.

Suuremad ja põhjalikumad autod eeldasid ka suuremat pühendumist. Tiitlid tõid muidugi ka pisukesi võimalusi pääseda lähemale kvaliteetsetele varuosadele. Samas liikus Moskvas eraldatud raha sama kiiresti kui keskmine viinamäetigu, mistõttu tuli palju endiselt oma kätetööna valmistada.

Tõnis Vesiallik on oma mudelsportlase karjääri alustanud teistes tingimustes. Korralik tehnika on olemas ja head nõuanded isalt ka. Teisalt kuulub ?Vesiallikute tiimi? kõva konkurent, kelle võitmine nii lihtne polegi. ?Isa on ikka kõvem. Ta sõidab nii täpselt,? ohkab Tõnis ja on sellel hetkel korduvate kaotuste pärast kurb. Ometi annab Ilmar lootust. ?Meie alal on kõige olulisem see, kui pikad on need juhtmed, mida mööda käsklus peast kätesse jõuab,? toob Ilmar Vesiallik lagedale oma edu definitsiooni. ?Minul lähevad need pikemaks, Tõnisel aga lühemaks,? annab vanem põlvkond nooremale ka pisukese valgustäpikese tunneli lõppu.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:45
    Otsi:

    Ava täpsem otsing