Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Koostöö aitab mööblitootjail konkurentsis püsida
Mööblitootjad peaksid olema paremini organiseerunud, sest valdkonnas on potentsiaal eriti ekspordi osas kaugelt suurem, kui me seda täna ära kasutame.
Mööblitööstus on Eestis kasvav majandusharu. Statistikaameti andmetel oli mullu mööblitööstuse osakaal Eesti töötleva tööstuse kogumüügist 6,6 protsenti ehk 3,48 miljardit krooni. Valdkond annab tööd 10 700 inimesele ja on oluline tööandja ka väljaspool Tallinna, piirkondades, kus tööpuudus sageli väga suur.
Probleeme, mida ühiselt lahendada ja arendada, on palju. Pidevalt toimuvad näiteks vaidlused riigihangete korra läbiviimise või oskustööliste puuduse ja kvaliteetse kutsehariduse üle. Rohkem musketärlikku suhtumist ärisse on vaja ka teistes valdkondades.
Erinevate suurhangete puhul ei anna me endale tihtilugu aru, et mõttekam on teha konkurendiga koostööd ja esitada ühispakkumine. Osade rahvusvaheliste hangete puhul saab meile takistuseks see, et Eesti firmad ei suuda üksipäini niipalju toota, kui ostja eeldab. Selgi kokku pannes oleks meil aga võimalus nende soove rahuldada, sest kvaliteet on Eesti firmade puhul valdavalt hea või väga hea.
Ära tuleb kasutada iga partneri tugevused. Niikuinii tuleb peatöövõtjal osa lahendusest allhankena sisse osta. Mööblitööstuses on iga ettevõtte tugev omal alal ? üks puidu- ja teine metallitööde vallas, üks standardsetes mahukates ja teine väikestes keerukates lahendustes. Hea ühispakkumise kokkupanek juba algfaasis tagab kliendile parima ja just temale mõeldud ?võtmed kätte? lahenduse ning tõstab kogu projekti rentaablust. Lisaks aitavad kohalike firmade tugevad ühispakkumised seista vastu tugevnevale välisfirmade sissetungile. Viimaseks heaks näiteks on kohalike ettevõtete poolt tehtud riigihangete ühispakkumised teedeehituses.
Me ei toimeta ammu enam ?oma hoovis? üksi, vaid siia on tulnud ja tuleb veelgi rahvusvahelisi konkurente, kellega koostöö tegemine on juba palju keerulisem, sest ühiseid huvisid on vähem. Koostöö ja allhange ei ole alati vaid augu puurimise või laudade saagimise teenuse sisseostmine, vaid siia kuulub ka näiteks erinevate ideede ja lahenduste sisseost.
Maailma mööblitööstuses on kasutusel disainipargid, mille tegevust kureerib kas erialaliit või valdkonnaga seotud mittetulundusühing. Pargid sünnivad tänu valdkonna ettevõtete ja riigi koostööle. Patriotismi on vaja, sest see paneb ka iga ettevõtte veskid paremini jahvatama. Disainipargi mõte on aidata oma ideedega turule noored disainerid ning toetada väikefirmasid, mil pole ressursse palgata kvaliteetseid disainereid ja konstruktoreid. Tegu on omamoodi ettevõtlusinkubaatoriga.
Kõik firmad ei saa kulutada aastas tootearendusele miljoneid kroone. Aga ühiselt tegutsedes tekib piirkonnale maine, mis aitab kõigil selles sektoris tegutsevatel firmadel oma äri paremini ajada ja rohkem kasumit teenida. Taani disain on maailmakassist, hollandi arhitektuur samuti. Kas see on nii seepärast, et teised ei oska nii hästi teha? Võibolla veidi, kuid peamine põhjus on taanlaste ja hollandlaste oskus ühendada olulised kompetentsid ja neid võimendada.
Osadel turgudel ei konkureeri Eesti firmad omavahel, vaid hoopis suuremate jõududega. Tormisele merele lekkiva kaluripaadiga minna ei tasu. Kui ise traktorit osta ei jõua, siis tuleb osta küla peale üks. Kui hästi planeerida, saavad kõik tööd tehtud.
Autor: Ilo Rannu