Paremerakondadel on aeg ühineda

Artikkel

- Uudised
- ÄP fototoimetus
- 13. oktoober 2004 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Paremerakondadel on aeg ühineda
Äripäev soovitab ühineda kolmel parempoolse maailmavaatega erakonnal ? Reformierakonnal, Res Publical ja Isamaaliidul.
Ühineda on vaja eelkõige seetõttu, et praegu on parempoolsete valijate hääled killustatud. Et paremerakondade liitumine koondab valijate hääled ja toob nii edu valimistel, näitab senine kogemus.
1992. aastal moodustasid viis väikeerakonda Riigikogu valimisteks ühise valimisliidu Isamaa. Valimisliit võitis valimised ja selle juht Mart Laar asus peaministri toolile. 1995. aasta parlamendivalimisteks koondas vahepeal palju verd kaotanud Isamaa oma read ERSPga, ja seegi samm osutus õigeks. Nende võidetud kaheksa polnud just palju, aga eraldi nimekirjadena poleks nad tõenäoliselt saanud üle valmiskünnise.
Mõistagi ei ole edu saatnud ainult paremal tiival liitujaid. Ka praegu menukad sotsiaaldemokraadid on teinud läbi mitu liitumist.
Paremerakondade liitumine koondaks parimad juhid, millega 1,4miljonilise rahvaarvu juures priisata pole. See võiks aidata liidrikriisi puhul, mille lähedale jõudis näiteks Siim Kallase, Toomas Savi ja Märt Raski kaotanud Reformierakond.
Paremerakondade ühinemisele jääb kaks tähtsat vastuargumenti. Esiteks kaoks sellega valikuvabadus paremalt tiivalt. Kui parempoolne valitsus ennast mingil põhjusel häbistab või saab inimestel lihtsalt võimulolevatest poliitikutest kõrini, liigub poliitikapendel automaatselt teise otsa.
Seni on teises otsas olnud lisaks vasakule jäävatele erakondadele valida ka mõni uus parempoolne jõud. Nii näiteks tuli Res Publica viimastel Riigikogu valimistel välja uue jõuna ning sedasama tegi ka Reformierakond 1995. aastal. Aga kui valik kaob, läheb pall samuti vasakule.
Samas on valitsevate paremerakondade populaarsust seni alati kahandanud vajalikud, kuid rängad reformid. Kuna üleminekuühiskonna reforme enam ette näha ei ole, võib ka paremerakondadele ennustada rahulikumaid aegu.
Kui ühtsed paremjõud siiski võimult kukuvad, pole muud, kui et nad peavad jääma truuks oma filosoofiale ja olema valmis võimu neli aastat hiljem taas üle võtma. Kindlasti ei näe me aga lahendusena Reformierakonna või mõne teise partei ennetähtaegset lahkumist valitsusest selle mõttega, et valimistele saaks ilmuda puhta rinnaesisega.
Teine vastuargument paremjõudude liitumisele on parteide sisetülid ja nendesamade koondunud liidrite omavaheline võimuvõitlus. Mida suurem tükk kokku klopsitakse, seda suurem nagin moodustises tõuseb. Nii lagunes 1992. aastal edukalt valimisteks koondunud valmisliit Isamaa hiljem jälle tükkideks.
Lahendus on, et paremerakonnad loobuvad mängudest, mis on seni poliitilisi otsuseid saatnud, vaadakem või võimuvõitlust Tallinnas. Probleem on selleski, et madala reitinguga parteid tahavad ühineda ja need, kes on parasjagu populaarsed, ei taha. Mõelda tuleb pikema aja peale ette, ka siis, kui partneri reiting mõne ausamba mahavõtmise või praamiliikluse segaduste pärast langeb. Ühinemise põhjus pole oma maine tõstmine, vaid maailmavaateline koondumine.
Et valimistel edukas olla, ei tohi liitumist vaadata ühekordse pingutusena.
Autor: ÄP
Hetkel kuum