Renault Clio superversioon Sauga ringrajal

Seda, et Renault Clio on Eestis populaarne auto, teavad kõik. Spordihuvilised teavad, et ka tuntud ringrajasõitja Rain Pilve teeb sel hooajal ilma Renault Clio V6ga. Autospordiga lähemalt kursis olevad inimesed teavad sedagi, et Pilve Clio erineb tavalisest Cliost eeskätt seetõttu, et tema mootor asub taga, mitte ees nagu tavaliselt. Üsna vähesed aga teavad, et samast Pilve Cliost on täiesti olemas ka tänavasõiduversioon ja seda võib osta igaüks, kellel välja käia enam kui 600 000 krooni suurune rahasumma.

On seda palju või vähe? On ju ju tegemist ühe võimsama tänavasõiduautoga hobujõudude ja kaalu suhtes, mis selle raha eest saab. Äripäev proovis tagamootoriga Clio V6 ja tema väiksemaid suguvendi Pärnus Sauga ringrajal ja tuleb tunnistada, et hinna, võimsuse ja praktilisuse suhet arvestades peab selle auto ostmiseks olema ikka tõeline friik. Tõsi, välja näeb ta tõeliselt efektne ja raske on talle midagi vastu leida. Kuid siiski, tavakodanikust kiirusenautijal oleks otstarbekam osta 182hobujõulise esimootoriga Clio.

Miks? Hobujõudude vahe neil kahel on ju meeletu! Samas V6 mootor kaalub ise juba nii palju, et nende kahe auto kaaluvahe samuti üle 300 kg viia ja see annab tunda nii kiirendades kui ka pidurdades. See teeb kiirenduse erinevuseks 1,3 sekundit: kui V6 suudab paigalt 100 km tunnikiiruseni startida 5,8 sekundiga, siis kaheliitrine Clio Sport suudab sama 7,1 sekundiga.

Pole just väga suur vahe, arvestades, et autode hinna erinevust on vähemalt 330 000 krooni. Clio Sporte saaks V6 hinna eest mitu tükki. Lisaks on tal neli, mitte kaks istekohta, ehk vajadusel saab temaga ka koos perega koduseid asjatoimetusi ajada. See on asja n-ö teoreetiline külg, milline on nende erinevus aga tegelikkuses? Suurepärane võimalus sellele küsimusele vastust saada, oli ABC Motorsi korraldatud testisõit, kus neid mõlemat sai Sauga ringrajal proovida.

Esmalt kolm ringi V6ga. Juba autosse sisse istudes saad aru, et tegemist ei ole kaugeltki tavalise sõidukiga. Nii auto sisemuse mitmetooniline värvilahendus kui ka pedaalide-kangide kuju rõhutab sportlikkust ja, mis seal salata, välja näeb V6 tõesti äärmiselt hea. Sidur on suhteliselt järsk ja nii mõnedki saavad paigalt minema alles teisel või kolmandal katsel. Kuid rohkem gaasi ja auto lendab möirates kohalt.

Kiirendus kisub selja istmesse, vedrustus on jäik nagu tõelisel ringrajaautol. Meie maanteedel sellisega sõita oleks ilmselt tõeline piin, aga ringrajal on ta omal kohal. Tagumine lauge kurv teeb ettevaatlikuks: tänu tagamootorile ja raskele tagaosale ning muidugi mõista tagarattaveole peab kurvi läbides olema gaasipedaali tallamisega suhteliselt ettevaatlik, et auto ülejuhitavaks ei muutuks ja piruetti ei teeks.

Nii mõnigi ajakirjanik lendab just seal kurvis murule nagu vurrkann, õnneks jääb auto vähemalt pealtnäha terveks. Kolm ringi mööduvad kui üks silmapilk ja mitte kuidagi ei tahaks enam rajalt maha tulla. Küll aga paneb imestama tõsiasi, et teisena startinud rohkem kui 70 hobujõudu lahjem Clio Sport ei kipu sugugi vaateväljast kaduma. Ei pea ennast just kõige kehvemaks sõitjaks.

Uudishimu proovida kaheliitrist Clio Sporti kasvab veelgi. On siis asi tõesti minu kehvades sõiduoskustes? Lõpuks Clio Spordi rooli sattudes ja omakorda V6 jälitama asudes on küll tunda veidi nõrgemat minekut, kuid mitte oluliselt. Seevastu esivedu võimaldab tagumist lauget kurvi võtta märksa julgemalt ja tõepoolest ei suuda V6 roolis olev kolleeg end kaugele lahti rebida. Sirgel kiirendades küll vahemaa suureneb, kuid seevastu kergema autoga hiljem pidurdades saab selle taas tasa tehtud. Kolmanda ringi ajal tagumises kurvis teeb ees sõitev V6 aga ilmselt kindlast soovist eest ära sõita pirueti ning lendab, taguots ees, põllule.

Kas nüüd rahuolust, et V6-le otse öeldes ?ära sai tehtud? või lihtsalt sellest, et esiveoline ringrajasõiduk tundud kuidagi harjumuspärasem, ei jäänud igatahes Clio Spordiga saadud sõiduelamus alla V6 mõnust. Pigem isegi vastupidi.

Tõsi, väliselt ei erine Clio Sport tavalisest Cliost kuigivõrd ning V6 oma tõeliselt atraktiivse välimusega on vähemalt selles osas pea jagu üle. Kuid liiguvad nad mõlemad hästi. Ja kui ise peaks ühe neist endale ostma, siis kõhklemata valiks Clio Spordi, mis sest, et välimus kesisem. Sõidumõnu saab nautida ka sellega ning seda sootuks väiksema raha eest.

Esimest hooaega läks kevadel ringraja Balti meistrivõistluste sarja osalema ka Clio V6, roolis tuntud ringrajasõitja Rain Pilve. Juba enne kui sari lõppeda jõudis, oli selge, et omas klassis ei suuda Clio V6-le ja Pilvele ükski teine vastu panna ning Rain Pilve esikoht Hansa Liising Baltic GT klassis oli kindlustatud.

Seega oli septembri viimasel nädalavahetusel peetud Vilniuse etapp Pilvele rohkem formaalsuste vormistamise küsimus, kuid ega mees sealgi veel rihma lõdvaks ei lasknud. Vaatamata isegi tõsiasjale, et selles klassis oli osalejaid väga erinevate sõiduriistadega, alates Porsche 911 GT3st lõpetades Audi RS4ga. Pilvele suutis esimeses sõidus ainsana vastupanu osutada aga hoopis Indrek Sepp Volkswagen Golfil, teises pidi Pilve siiski alla vanduma Audi RS4 võistelnud lätlase Aivaras Pyragiuse paremusele.

Kõigele vaatamata oli Pilve ja tema Clio V6 edu sarja kokkuvõttes mäekõrgune: kokku 227 punkti, edestades teisele kohale jäänud leedulast Vidas Cebataviciust 84 punktiga. Kolmas oli Tõnu Soomer, kes jäi Pilvele alla juba 111 punktiga.

Rain Pilve Clio V6 ei ole küll täpselt sama kui tänavasõiduversioon, kuid ega nad väga palju ka ei erine. Mootori võimsust on tõstetud ringrajavariandil 280 hj piiresse, muudetud on vedrustust ning transmissiooni. Kaalu vähendamise nimel on autost välja võetud kõik üleliigne, isegi mootorikate puudub. Seega müriseb jõuallikas otse sõitja selja taga ja võib vaid ette kujutada, mis tunne on suvekuumuses sellises autost võistelda. Loomulikult on autosse sisse ehitatud turvapuur ja täiendatud juhtimisseadmeid.

Lisaks Cliole tõi Renault tänavusel Pariisi autonäitusel rahva ettte ka Megane?il baseeruva ringrajaauto Trophy. Selle kapoti all on juba 3,5 V6 mootori baasil valminud jõuallikas, millel võimsust 320 hj.