70ndatel peeti pidu hommikuni

70ndatel ehitas iga endast lugupidav ja eesrindlik ettevõte oma sauna või suisa suvekompleksi, kus jätkus klubiline tegevus. Ettevõtted hoolitsesid ka kollektiivi sportlikkuse ja meelelahutuse eest. Suurfirmad pidasid üleval oma ettevõtte laulukoore, näiteringe, ansambleid, rütmivõimlejaid jne.

Jüri Kraft, kes oli 1963.?1972. aastal õmblusvabriku Sangar direktor, kinnitas, et tolle aja peod olid hästi lõbusad ja kenad.

Sangaris käidi Peipsi ääres Raagnal kahepäevases suvelaagris, kus tavaliselt oli üle 300 inimese. Laagripäevad olid sisustatud sportlike mängude ja võistlustega. Kohale olid kutsutud ka Eesti ENSV parimad esinejad ja tuntumad inimesed, kes nalja tegid. Näiteks Sulev Nõmmik oli Krafti sõnul tihti Sangari üritustel.

Naiskollektiivis oli loomulikult kõige suurem pidupäev naistepäev, mida tähistati suurejooneliselt. Peol esinesid Sangari oma naisansambel, võimlejad, lauljad, näiteringigrupp. Nii ansambli kui ka näiteringi juhendaja olid Estoniast. Näiteks näiteringi juhendas üks tuntuim näiteringijuht Lembit Eelmäe.

Tantsuks oli palgatud Tartu selle aja tuntuim ansambel Jutita, millest hiljem kasvas välja ansambel Justament.

Pidudest võttis osa alati terve kollektiiv. Nii naistepäeva kui ka teisi riiklikke pühasid nagu nt oktoobripühasid või 1. maid ja uut aastat tähistati Sangaris alati väga rahvarohkelt.

Ansambleid ja näiteringi gruppe peeti üleval ettevõtte enda eelarvest ja sellele võis Krafti sõnul kulutada. Ka söögiga polnud probleeme, kuid viina ei saanud. Viinaost käis läbi toetuste, nentis Kraft.

1972. aastal läks Kraft tööle Klementi direktoriks. ?Klementil oli Tallinnas 25 filiaali, mis tähendas seda, et vana-aastaõhtul ja naistepäeval, kui inimesed töötasid kahes vahetuses, tuli mul kõik need 25 kohta kaks korda läbi sõita. Õhtuks olin surmani väsinud,? nentis Kraft.

Kõige suurejoonelisem pidu oli aga Krafti meelest 73ndate vana-aastaõhtu, kui Klementi sai oma maja. Uues hoones oli suur saal, kus esines Klementi oma laulukoor ja ansambel. Saal oli inimesi pungil täis, sööki ja jooki jagus kõigile küllaga.

Tellitud oli ka külalisansambel Kukerpillid, kes mängis hommikuni. ?Meil oli Kukerpillidega selline kokkulepe, et mängivad nii kaua, kui tantsijaid on. Ja tants kestiski hommikuni,? meenutas Kraft.

70ndatel Eesti Televisioonis töötanud Heimar Lenk tunnistab, et selle perioodi pidudest on vaid soojad ja helged mälestused. Pidu peeti siis ikka täie tõsidusega ja need kestsid alati järgmise päevani. Reeglina jätkus pidu peatoimetaja kodus, kuhu mindi väiksema seltskonnaga ja kus ootas perenaise kaetud lauake. Hommikul pakuti külalistele väike õlu peaparanduseks ja siis mindi laiali, kes tööle, kes oma koju. ?Elu oli sel ajal lõdvem, pinged olid väiksemad ning vabadust oli rohkem,? ütles Lenk.

Telemajas peeti ka üldisi pidusid, nt üks selline tähtpäev oli naistepäev, mis oli üleüldine rõõmupidu, ja kindlasti meestepäev (tol ajal armee aastapäev). Viimane oli üks suuremaid pidusid ja toimus vana telemaja esimese korruse fuajees, kus Tartu või siis Saku Õlletehas tervitas televisiooni meespere vaadiõllega. Mõnikord oli isegi kolm vaati õlut, meenutas Lenk. Peole olid palutud õlut rüüpama ka kõik naised. Kõrvale pakuti suupisteid. Hardi Tiidus esines päevakohase temaatilise kõnega mehisusest ja meenutas sõda. Ilmtingimata mängis keegi ka pilli.

?See oli ülemajaline pidu, millest võtsid osa kõik, välja arvatud need, kes pidid uudistesaadet tegema,? ütles Lenk.

?Reeglina olid kohal kõik ülemused, kellega oldi sina peal ja vennastuti. Polnud mingit vahet, kas olid tippjuht või reatöötaja, kõik olid täpselt samamoodi, kann õlut käes, ja nautisid täie rinnaga,? meenutas Lenk, lisades, et tänapäeval tippjuhid eriti reatöötajatega seltsida ei taha.

70ndatel oli suurfirmade seas väga populaarne omada sõprusmajandit või -kolhoosi. Ka ?Aktuaalse kaamera? tegijail oli Virumaal Viru-Nigula sõpruskolhoos ja seal käidi paar korda aastas pidutsemas.

?Meie nimetasime seda kohtumiseks vaatajatega,? ütles Lenk. ?Kohal oli umbes 150 inimest ja esinesid ETV teletähed: rääkisime oma saadetest. Kohalikud aga esitasid küsimusi. Üritus lõppes ühise suure peoga, käidi saunas ja tantsiti. Järgmine päev sõideti uute ideedega koju tagasi.?

Ehitusettevõtetes oli kombeks, et iga nädal lõpetati brigaadi ühise istumisega. Brigaad kogunes oma soojakusse, vahel ka klubisse, ja see oli nende kollektiivi ühine istumine nädalalõpus. Istuti, söödi ja joodi ning lahendati nädala probleeme. See oli koht, kus sai kõik mured südamelt ära rääkida, et uuel nädalal tulla suurte sõpradena ja puhta südametunnistusega tööle.

Ürituse eesotsas oli muidugi suur boss ise. Tänapäeval on mõeldamatu, et mõni ehitusfirma tippjuht jooks ehitajatega soojakus viina. Siis aga oli firmakultuur teine ja tippjuhi südameasi oli ühendada inimesi nädalalõpu lõõgastamisega. Iga ettevõte leidis selleks omale sobiva tee.

Kuid siis tuli Gorbat?ovi viinakriis ja peod jäid soiku. Kollektiivi ühendavad üritused, kus räägiti südamlikumalt ja lähedasemalt nendest teemadest, mida tavalise töölaua taga kolleegiga ei räägi, ja lahendati päris palju probleeme, mida tööpäeval ei söandatud välja öelda, jäid harvemaks.

Tänapäeval on nädala sees nii palju tööd, et pole aegagi kollektiivi ja oma töötajatega kontakteeruda. Sellisel juhul on need ühendavad peod väga olulised ja heaks lõdvestuseks.

Töötasin 70.?80. vahetuse paiku ühes tolleaegses suures noorsoolehes. Üldine õhkkond ENSVs soosis ajakirjanike terviserikkumist igati.

Toimetust või selle osakondi kutsuti kolhoosidesse, tehastesse-vabrikutesse, metsamajanditesse, partei kohalikesse organitesse ja mujale külla sagedasti. Oli ju ajakirjandus juba nõukogude ajal kardetud, isegi siis võis ajaleht direktori nagu kärbse ära tappa, nagu keegi tabavalt sõnastas. Suhteid tuli korraldada ja korraldatigi.

Sedasorti väljasõidud algasid tavaliselt esimehe-direktori-parteitegelase sõnavõtuga, laual kohv ja küpsised. Pärast ringkäiku ettevõttes jõuti ürituse peamise osani: paluti lahkesti laua äärde. Viin, vein, brändi, mida tol ajal ka konjakiks hüüti, ei puudunud kunagi. Suupistetest rääkimata.

Üldise defitsiidi (kauba puudumine või vähesus ? teadmiseks nooremale lugejale) taustal olid sedasorti peolauad nagu teisest maailmast. Gorbat?ovi karskusliikumisest polnud halvemateski unenägudes veel miskit näha.

Päeva õhtusse jõudes polnud harvad ka juhtumid, kus külalised sauna kutsuti. Saunakultuur oli Eesti NSVs täiesti olemas, igal endast lugupidaval asutusel oli seltsielu edendamise paik eelarves, saunatöötajad palgal, õlu ja suupisted kombineeritud. Eriti hästi paistsid ajakirjandustöötajaile silma ühismajandid ja metsaettevõtted. Karunahad, basseinid, söök-jook ? mis seal rääkidagi!

Hilisööl kohtumiselt lahkudes olid ajakirjanikud nagu pioneerid tuntud nõukogudeaegses noorsooraamatus metsast tulles ? väsinud, aga õnnelikud. Mõnelt poolt pandi kaasa kah.

Tänapäeval teame ju, et iga lõbu maksab: peoruumid, catering, saunad ? pole just odav. Selles suhtes tuleb veelkord tunnistada, et mitte kõik polnud läbinisti halb ja üdini mäda Eesti NSVs

Minu esimene töökoht oli Õhtuleht ja kui ma siis esimese palga sain, oli kõva pidu. Võtsin kaasa kaks konjakit ja kaks torti ning mu esimese enda teenitud 13 rubla suuruse honorari eest sain ka tütarlapse taksoga koju viia. Selline väike viinapits või veiniklaas käis nagu rohkem kaasas ja oli moes.