Et selline olukord lõpmata kaua ei kestaks, ehitas keraamikute sõber Andres M. I. Allik koos kunstiakadeemia tudengitega Värskasse talumuuseumi õuele traditsioonilisest seto saviahjust inspireeritud ahju.

?Puupõletus on emotsionaalne ja ka pikk protsess,? räägib Andres Allik. ?Lõpptulemus oleneb sellest, kuidas keegi hagu annab!?

Ühel sügisnädalal proovisid neli Lõuna-Eesti meest ? Tartu Antoniuse Gildi avatud ateljee kunstnik Kaido Kask, oma kunstigaleriid arendav Maanus Mikkel, Piusa savikoda pidav Meelis Krigul ja Võrus omaette tegutsev Aivar Rumvolt ? selle ahju ära. Tuli süüdati hommikul kell 7. Selleks, et nii varakult alustada, tulid mehed eelmisel õhtul ahju sisse pakkima. Igaühel neist oli mitmes suuruses anumaid, millest ühed meenutasid rohkem, teised vähem seto savikaussi.

Andres Alliku juhendamisel köeti ahju kuni kella neljani pärastlõunal. Vahepeal tõusis temperatuur kuni 1100 kraadini, poolteist päeva ootusärevust.

?Tuli on see, mis 50protsendiliselt teeb asjast asja. Siin käisid leegid ehedalt asjade vahelt läbi. Tuli on minu jaoks ikka müstika.? räägib kunstnik Maanus Mikkel.

Suuremad kausid treis ta potikedral ja väiksemad näperdas sõrmede vahel. Tema arvates tulevad esemed nõnda soojemad ja elavamad. Maanuse leivanumber on angoobmaal. Seto Talumuuseumi ahjus katsetas ta erinevate värvide koosmõju. Ühele tema suurele kausile oli pragu sisse tulnud. ?Paneb ikka nördima, kurivaim! Aga selles see keraamika võlu ja valu ongi. Kui ahju uks tehakse lahti, hakkab süda põnevusest värisema,? tunnistab Maanus Mikkel.

Kaido Kase töid iseloomustab väljapeetud stiil. Ta on üks rakupõletuse pioneere Eestis. ?Kausid ei ole mu põhitöö, aga värskendav kogemus,? nendib ta. ?Sedasorti kausid on vajalikud tarbeesemed. Puupõletusest tulnud asjad tunduvad katsudes tõepoolest õiged asjad olevat.?

Aivar Rumvolt tõi Värskasse puupõletusse punasest savist pudeleid. Rumvoldi meelitas keraamika juurde Andres Allik. Oma esimese muhvelahju, millesse mahtus vaid paar kruusi, ostis ta 1987. aastal. Umbes kümme aastat tagasi sai hobist leivatöö. ?Mina rohkem teed, seda rohkem asjast teada saad,? ütleb ta ja lisab, et kui varem polnud materjalegi saada, siis nüüd potsatab alatasa postkasti katalooge, mis tutvustavad aina uusi võimalusi.

Oma stiili nimetab Võru keraamik ajatuks. Ta kasutab peamiselt ?amottsavi, mis annab asjadele arhailise faktuuri, väga korralikku ja siledat asja ta ei tahagi teha.

Piusa raudteejaamas asuvas savikojas oma igapäevast leiba teeniv Meelis Krigul sai omakorda savi kätte Rumvoldi käest.

?Ega Aivar mulle eriti midagi ei õpetanud, vaid soovitas teha nii või naa, proovida üht või teist,? meenutab oma savikunstnikutee algust Meelis.

Piusal treib ta külastajate rõõmuks palju kruuse ja savikausse, oma rõõmuks harrastab ta vahel ka rakutehnikat.

Värska ahju tõi ta treitud savikausid, mis olid kaetud glasuuriga. Kõrge temperatuur ja tuhk ongi kaussidele mõju avaldanud. ?Keraamikas ei ole üheseid asju, ta on alati huvitav,? räägib Krigul.

Kui mehed vahel kokku saavad, kaldub viimaks jutt ikka savikunstile. ?Lõppude lõpuks on kõik need teadmised kusagil kirjas, aga kui sa ise selle peale juhtud, on tore. Vaevalt, et keegi meist maailma mastaabis jalgratta leiutab, aga enese jaoks küll,? ütleb Maanus Mikkel.

Seto Talumuuseumi saviahjus ettevõetud puupõletust hindavad kõik osalejad õnnestunuks olenemata sellest, et kõigil läks midagi ka aia taha.

Igatahes, Setomaal on nüüd jälle keraamika põletamise võimalus olemas. Sellest johtuvalt tahaks kangesti loota, et ehk hakkab sealt nüüd meistrite abil hinnalisi kausse rohkem tulema kui Vändrast saelaudu!

Autor: Tiina Kolk