Sisalik pakub Vahemere kööki, rohkem küll siinpoolset kui kaugema kalda oma, aga mis seal vahet, värviline, lõhnav ja maitsev on see nagunii.

Sisalikku peab ronima kitsast keldritreppi pidi, aga kuna maja asub kallakul, on teises servas suured aknad ja kena õuevaade. Nii et, keldrikartlikud, ainult sisenemine on kole, põhjamaises vanalinnakeldris valitseb soe lõunamaa hingus.

Oliivid, küüslauk, basiilik ? need peavad nagunii olema, aga siis veel mitmel moel bakla?aani, homaare, grillitud kalmaar, Serrano sink, hanemaks, teod ja konnakoivad. Ja sibulasupp ja pastaroad ja rosmariinilammas ja kuskussisalat, kui veel hõrgutisi nimetada.

Kuigi toorainega on raskusi. Oma teofarme meil ju ei ole ja pole ka mägesid, kust näiteks Kreeta restoranid oma värsked teod korjavad. Kevadel korjatud teod oleksid ju praegu veel täiesti elus ja valmis verivärskelt potti minema. Mis siin tigudest rääkida, kui ka bakla?aan oli põhjamaise jäikuse juurde saanud, koor kõva ja sisu tuimavõitu. Aga sellest hoolimata olid road maitsvad ja veinid suurepärased.

Praelisanditest võtsin kalmaari juurde röstitud aedviljad ja need olid parimad, mida sel sügisel söönud olen. Lisandid tuleb eraldi juurde tellida ja on, mille vahel valida. Isegi kartulipudru on lõunamaiseks maitsestatud, siis veel valged oad, peediriis ja roheline salat, kui erilisemaid nimetada. Magustoitude valik ületas igasugused ootused, ei mingit pannkoogi-jäätisenimekirja.

Kohmaka nimega Kataloonia kreem pistaatsiapähklikreemiga (mis tegelikult oli üks kreem, mitte kaks kreemi) ja viigimarja-carpaccio oma piprase siirupikastmega olid unustamatud, jään igatsema taaskohtumist.

Sisalik ei ole kindlasti ainult söögikoht, see on mõnulemiskoht, kus isegi ürdipotid võtavad osa lõunamaise illusiooni loomisest. No on vähe kidurad, mis sest ? ilma päikseta põhjamaa keldri kohta isegi väga tublid.