Kõik möödub kord

Sedapuhku pole ajalooline järjepidevus ennast õigustanud. Kunagise eliitrestorani nime all tegutseb praegu hämaravõitu söökla, mille restoranist ainult hinnad alles jäänud. Ainus, mis kõrgtasemel restorani meenutab, on teenindus ? olime tühjas saalis ainsad külastajad ja saime kelneri täieliku tähelepanu.

Põdralihasupi tellimine jäigi kõige erutavamaks hetkeks. Kui supp toodi, polnud tast enam nii palju rõõmu ? tavaline tugevamaitseline lihasupp. Ka teine sissejuhatav roog, marineeritud silmud, polnud oma 85kroonist hinda väärt, konservikarbist tulevad samasugused.

Aga loomaliha veinikastmes ja grillitud seafilee olid veelgi viletsamad: erakordselt tuimad lihatükid hädapärase garneeringuga, pealegi oli sealiha lisandit ratatouille?i nii vähe, et seda poleks põhjust menüüs eraldi mainida.

Kuidas liha sellise maitsekaotuseni on viidud, jäi mulle arusaamatuks. Mõnikord päästab lõuna magus lõpp, aga midagi ahvatlevat Du Nordi menüü ei pakkunud, oli tavaline valik, pigem pubi- kui restoraniroad.

Restoraniruum oli hämar, aga mitte hubane, pigem lihtsalt kehvalt valgustatud, üldmulje kõle ja kehvavõitu.

Kui ennast lahkuma seadsime, tulid järgmised külastajad, neiu ja noormees. ?Mõtle, kui see noormees on neiu esimest korda välja kutsunud ja juhtuvad nüüd sellisesse restorani ? kas see neiu enam teine kord selle noormehega kuhugi minna tahabki,? oli mu kaaslane noorte pärast mures.