Õlletootjad tahavad midagi ära teha ? andkem võimalus

Artikkel

- Uudised
- ÄP fototoimetus
- 4. november 2004 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Õlletootjad tahavad midagi ära teha ? andkem võimalus
Rännumehi ootab koju Viru Valge! Võtame uue pudeli! Alkoholireklaam on vägagi sõnaosavalt sepitsetud ja visuaalselt nauditav, mistõttu võib selle mõju olla suurim alles kujunevale isiksusele, noorele inimesele. Vanemal generatsioonil on ilmselt oma eelistused tekkinud või on ka immuunsussüsteem alkoholireklaami suhtes tugevam.
Äripäeva toimetus tunnustab Eesti Õlletootjate Liidu eneseregulatsiooni koodeksit, mis seab piirangud reklaami eelkõige noortele suunatuse suhtes. Arvame, et alkoholitootjatel lasuvad kohustused nende toodete tarbijate ees, mida koodeks selgesõnalisemalt sätestab.
Äripäev on olnud seisukohal, et kõiki kaupu-teenuseid, mida legaalselt müüakse ja ostetakse, võiks põhimõtteliselt lubada ka reklaamida. Muidu oleks riik kõige ehtsam silmakirjateener, kes keelab, käsib, poob ja laseb ning lisaks korjab pidevalt kasvavat alkoholiaktsiisi.
Õigustatud küsimus võib olla reklaami näitamise sobivuses: kellaajas, klippides esinevates persoonides, sihtgrupi valikus, reklaami eksponeerimise kohtades. Need reklaamiseaduses sätestatud regulatsioonid täna toimivad ja neid pole põhjust muuta.
Ometi on praegu lood liikumas suunas, et sotsiaalministeerium tahab reklaamiseaduse muudatusega alkoholireklaami üldse ära keelata (tõsi, alkoholi müügikohtadesse võib reklaam alles jääda). Selle sammuga surutaks jõuga maha n-ö altpoolt tulev positiivne initsiatiiv alkoholireklaami korrastamisel ja ka karskuspropaganda tegemisel. Näeb ju eneseregulatsiooni koodeks ette tegevusi alkoholismi ennetusprojektide toetamisel.
Koodeksi muud positiivsed meetmed oleksid näiteks üle kaheksaprotsendilise õlle mittereklaamimine ja üle kümneprotsendilise õlle mittetootmine. Vastulauseks võib öelda, et õlletootjad ei kaota selle lubadusega suurt midagi, sest kange õlu reklaamib end oma sihtgrupis, kes ei ole noored, ise.
Õlletootjad on ise möönnud, et kange õlle müügimahud on tunduvalt väiksemad kui lahjematel tööstuste põhimarkidel, samuti võib kange õlu olla kohati isegi odavam lahjast, kuid reklaami pole kangele õllele vaja teha, mis on märkimisväärne kulude kokkuhoid. Ja 10 protsenti on ikka kanguse maksimum.
Kui õlletootjate eneseregulatsiooni koodeksiga ei ühine importõlle importijad ? mida nad seni veel teinud pole ?, siis jääks uks ?õlu on elu? reklaamile irvakile. Suvest meenub näiteks Ukraina Oboloni ?tulekustuti? reklaam, mis oli sihitud just noortele.
Kuid importõlle osakaal Eesti turul on alla kümmekonna protsenti, mistõttu on suurema tähtsusega kohalike tootjate sammud.
Otsese reklaami keelust oleks lihtne ümber minna varjatud reklaami abil: näiteks toob õlletootja turule oma tuntud kaubamärgi sümboolika all lauavee ja asub seda innukalt reklaamima. Kõik on seaduslik, ent kuivõrd reklaami mõju on alateadvuslik, võib auditooriumil tekkida assotsiatsioon tarbida mitte lauavett, vaid hoopis sama kujundusega humalavett.
Õlletootjad on väga selge omapoolse ideega välja tulnud, mida sotsiaalministeeriumil tuleks tunnustada aja andmisega lubatu ellu viia.
Autor: ÄP
Hetkel kuum