Miks e-postiteenuse pakkujad võitlevad rämpspostiga?

Ühelt poolt kaebab mõni üksik klient, miks tema rämpsposti tunnustega kiri spämmiks tunnistati ja seda ei edastatud, teisalt oleks aga spämmifiltri lõdvendamisel kogu e-postiserver mustas nimekirjas ning mujale maailma e-posti saatmine kõigile klientidele blokeeritud.

Kui e-posti kasutajale võib rämpsposti igapäevane kustutamine tunduda lihtsalt tüütus, siis internetiteenuse pakkujale on see pidev tõsine probleem, millele pole lihtsat lahendust. Elioni e-postiservereid läbib iga päev keskmiselt 1,8 miljonit kirja, millest umbes 60% on spämm või viirused.

Kuna spämmi ja viiruste osakaal kasvab nii Eestis kui ka mujal maailmas, siis tooks selle probleemi ignoreerimine kaasa suuri ebameeldivusi nii teenusepakkujale kui ka kõigile klientidele, alates meiliserverite blokeerimisest ning lõpetades kohtuasjade ja kahjunõuetega.

Suurte võrkude omanikud mitte ainult ei vastuta selle eest, millise sisuga kirju nende serverid edastavad maailma teistele e-postiserveritele, vaid ka selle eest, mida nende internetiühenduste kliendid otse muude serverite kaudu maailma saadavad. Esimesel juhul pannakse väga kiiresti musta nimekirja teenusepakkuja e-postiserver, nii et ükski klient mujale maailma enam kirju saata ei saa. Teisel juhul lõigatakse aga maailmast ilma pikemata jututa ära kogu teenusepakkuja võrk, nii et kõigile teenusepakkuja internetiühenduse kasutajatele on blokeeritud kirjade saatmine ka mis tahes muu serveri kaudu.

Teine reegel tekib üldistamisest: kui mõni serveriomanik märkab, et tema mustades nimekirjades leidub väga palju ühe ja sama teenusepakkuja IP-aadresse, siis üldistatakse need üksikud aadressid kokku kogu antud teenusepakkuja IP-vahemikuks, mistõttu muutub lihtsamaks serveri omaniku spämmifiltri töö. Samas ei võeta enam vastu ühtegi antud teenusepakkuja võrgust tulevat meili, olgu see siis spämm või mitte. Sellise olukorra vältimine on ka uuemate väljuva e-postiserveri piirangu põhjuseks ? kui kiri läheb ainult läbi teenusepakkuja serverite, mitte aga otse, siis on teenusepakkujal musta nimekirja sattumist spämmifiltri abil võimalik vältida.

Iga e-postiserveri omanik peab kontrollima tema poolt väljuva kirja sisu selleks, et vältida spämmi levitamist. Kogu väljuva meili kontrollimine nn spämmireeglite alusel on aga mahukas ja seega ka kulukas tegevus. Teenusepakkuja peab kõndima üha kitsama noatera peal. Seda noatera ihuvad järjest teravamaks mõned kliendid (kes ei saa vahel aru, miks tunnistati spämmiks kiri, mis sisaldas näiteks üle 100 aadressi saajate real), rahvusvahelised tavad (mis kohustavad spämmi filtreerima ? vastasel juhul teenusepakkuja server või kogu võrk eraldatakse sõna otseses mõttes muust maailmast) ja teenusepakkuja omanikud (kellele on üha raskem selgitada, miks kaasnevad nii elementaarse teenuse nagu e-post käigus hoidmisega järjest suurenevad kulud üha intelligentsemate spämmifiltrisüsteemide hankimiseks).

Spämmi saatjad leiavad üha uusi meetodeid, kuidas oma kiri siiski postkastidesse toimetada. Täiesti levinud on juba spämmi saatmine meetodil, kus pannakse Reply-To aadressiks tegelik spämmi sihtaadress ja siis saadetakse see kiri serveri pihta, mis omakorda tunnistab kirja spämmiks ja raporteerib siis sellest ilusti Reply-To aadressile, manuses originaalkiri, mille siis saaja äkki uudishimust avab.

Kogu eelneva valguses tunneb teenusepakkuja ennast üsna jõuetult olukorras, kus tema e-postiserverid on üle koormatud spämmi filtreerimisega, teda ähvardatakse rahvusvaheliselt põlu alla panna ja mõned kliendid esitavad kaebusi, et kõik kirjad ei lähe läbi. See ei ole tulevik, vaid juba teenusepakkuja argipäev.

Autor: Toomas Kärner