Klaverite hingestaja

Parts on Eesti üks tuntumaid klaverispetsialiste, klaverite restauraator, tehnik ja häälestaja ühes isikus.

Tema juurde tulevad tippmuusikud, kui klaver vajab häälestamist või selle kõla parandamist. Veelgi sagedamini aga jõuavad Heiki Partsi juurde töökotta vanad auväärsed perekonnareliikviad, pillid, mis kiivas ja häälest ära, koidest ja ajahambast puretud. Rohkem kui 600 vanale pillile uuesti elu sisse puhunud klaverimeister ütleb, et ei ole olemas kehva klaverit, on ainult halvasti hoitud klaver. Klaver on oma olemuselt ajatu ? tema kõlaomadused lähevad aga aastatega ainult paremaks.

Tänaseks ligi 10 aastat vanu pille restaureerinud Parts küllap teab, mida ta räägib. Partsi töökojas ootab uut elu kümmekond klaverit. Eri ajastutest pärit tiibklaverid, pianiinod ja üks tahvelklaver on parajasti erinevates restaureerimisfaasides. Ühtedel käib korpuste töötlemine, teistele keeratakse parajasti uusi keeli, kolmandatel reguleeritakse mehhanismi, neljandatel rihitakse paika klaviatuuri. Ja töökoja pööningul ootab oma järge veel ligi poolsada klaverit.

On omamoodi ime, kui tolmunud, logisevast ja plekist häält tegevast kastist saab jälle kaunikõlaline ja täiuslikult funktsioneeriv pill. Selline, nagu ta ehk sajand tagasi meistri käe alt tulles oli ja millisena teda praegune omanik ehk kunagi näinudki ei ole. Aega ja kannatust võtab ühele vanale klaverile elu sisse puhumine meistritel kõvasti ? vahel isegi kuni pool aastat. Aga tulemus on seda väärt. Parim tänu ühele klaverimeistrile on see, kui pilli omanikul vast remonditud klaverit sõrmitsedes nägu laiale naerule läheb. Heiki Partsile meeldib end võrrelda kirurgiga. Kui kodune ravi klaverit enam ei aita, tuleb pill viia töökotta. Ehk siis operatsioonisaali. ?Pulkadeks lahti, torud külge, ja läheb lahti!?

Heiki Parts kõrvutab klaveri restaureerimist talukoha taastamisega. Põlvest põlve edasi antud klaver võib olla kui perekonnareliikvia, mis kannab edasi mälestusi ja traditsioone, ja neid ei asenda ükski uus poest ostetud klaver. Vana klaverit võib aga võtta kui mõisa ostmist, kui investeeringut. Vana klaveri taastamine võib olla küll kulukas ja vaevaline, kuid on seda väärt, sest vana pill on ainulaadne. Erilised on materjalid, millest vanad klaverid on tehtud ? tänapäeval ei kasuta enam ükski tehas klahvide juures elevandiluud või ninasarviku säärekonti. Ega eebenipuud. Vürblipakud pole enam pöögipuust, ei nähta suuremat vaeva korpuse disainiga. Rääkimata klaveri kõlast, mis on vabrikupillidel üksteisega äravahetamiseni sarnane ? kõik vanad pillid kõlavad aga igaüks omamoodi. Ehk, nagu ütleb Heiki Parts, võib minna poodi ja osta nelinurkse plastmasskarbi. Aga kui tahetakse midagi enamat, midagi ilusat ja ajaloohõngulist, tasuks otsida välja üks vana klaver.

Eesti klaveriehituse ajalugu on 225 aastat pikk. Selle aja jooksul on valmistatud 40 marki klavereid. Kuni I maailmasõjani olid ehitajateks enamasti baltisakslased ? Goenson, Falck, Meyer, Rathke. Kuid oli ka eesti talumehi, kes klaveriehituse kunsti oskasid, nagu näiteks vennad Mülbachid Saaremaalt või Kriisad Võrumaal. Eesti mehed töötasid Peterburis sellistes tuntud klaveriehitusfirmades nagu Diederichs, Schröder ja Becker.

Eesti Vabariigi tekkides tuli suur osa klaverimeistritest kodumaale tagasi ja hakkas seejärel siin klavereid ehitama. Eesti meeste pillid olid vägagi nõutud, sest neis oli kasutatud kaasaegset klaveriehituse tehnoloogiat ja nad olid hea kõlaga. Kokku arvatakse eesti klaverimeistreid läbi aegade olevat olnud 51.

Saksamaal kuulsas Steinway klaverivabrikus end täiendamas käinud Heiki Parts usub, et Eesti väärikat klaveritraditsiooni tuleks hoida ja edasi arendada. ?Kui algul saksa parun ja hiljem punaparun arutles selle üle, kas Eestis ikka kirjaoskust on, siis eesti talumees tellis samal ajal Inglismaalt kalevit ja vilti, Prantsusmaalt lakke ja liimi, Itaaliast ja Aafrikast väärispuitu ja ehitas klavereid ja t?ellosid. Ta tegi ehk elu jooksul valmis 5 kuni 10 klaverit, aga need mängivad tänase päevani.?

Eestis kahjuks neid mehi, kes suudaksid vana klaveri algusest lõpuni korda teha, palju ei ole. Arvestades, et ainuüksi klaveri mehhanism koosneb 11 000 osast, nõuab ühe klaveri juppideks võtmine, uuesti millimeetri täpsusega kokku panemine ja häälde timmimine keskmisest suuremat kannatlikkust. Lisaks osavatele näppudele ja täpsele silmale. Ja sellele tabamatule, mis asub südame koha peal ja mis ei luba vanu klavereid ära unustada.