Väiketalu sirgus aastatega suurimaks köögiviljatootjaks

Oma jässaka kujuga annab Ants Pak Eesti ühe edukama talu peremehe mõõdu hästi välja. Isa parem käsi Veiko, kes juhib Ääsmäel paiknevat tehast ja tegeleb turustamise poolega, jätab seevastu silutud välimuse ja sorava jutuga igati tänapäevase müügimehe mulje. Kolmas poeg Ville, kelle hoole all on köögivilja kasvatamine, on hetkel Tallinnas koolitusel. Talu palgal on veel peremehe abikaasa Siiri ja mõlemad miniad, kes hoolitsevad asjaajamise, raamatupidamise, tootearenduse, suhtekorralduse ja kõige muu vajaliku eest.

Ants Pak oli 25 aastat sovhoosis peaagronoom, kuid see töö tüütas ära. Oma talu pidamist alustas ta juba vene ajal, esialgu vaid kolmel hektaril. ?Algul vaatasin, et köögiviljakasvatusega on võimalik ära elada, hiljem aga leidsin, et sellest võib ka tõsine äri saada,? räägib ta nüüd. Et aga asi nii suureks läheb, ei osanud mees 1988. aastal uneski ette näha.

Isa ja poeg meenutavad, kuidas 90ndate algul sai käidud, porgandikott kaenlas, ühe poe ukse tagant teise taha. Veiko oli siis vaid 17 aastat vana. Mõne ja pärast võeti toodangu kauplustesse toimetamiseks ametisse eraldi inimene, nüüd on selle tarvis viis reklaamkirjadega kaubaautot.

Vaikselt hakati ka maad juurde ostma ja rentima. Tänaseks on Kadarbiku Köögivilja käsutuses päris oma maad 150 ja renditud põllupinda 250 hektarit. Kaugemad maatükid jäävad juba oma talust 40 kilomeetri kaugusele.

Tegu on piirkonna suurima tööandjaga, kus aastaringi ametis 70 ja hooajal 120 inimese ringis. Aastane käive ulatub 40 miljoni kroonini ning köögiviljavalik kapsast ja kaalikast kabat?oki ja brokkolini. Põhitegevusteks on siiski porgandi ja kapsa kasvatamine ning töötlemine. Nende kahe köögivilja osas on Kadarbiku käes 25?35% turust. Sel aastal jäi suur osa saagist vee alla ja tulemus pole just selline, nagu perekond tahtnud oleks, kuid ots otsaga peaks tänavugi kokku tulema. Hädast aitas välja täiesti uus toodang, milleks on värske köögiviljamahl.

Veiko ütleb, et nemad vennaga on rohkem taustajõud ja kõike kamandab isa, kuid isa ise arvab vastupidi. Kui Ants Pakilt küsida firma juhtkonna kohta, ütleb ta uhkusega: ?Mina ja pojad.? Tegelikult peab mees juba plaani pisitasa aktiivsest tootmise juhtimisest kõrvale tõmbuda ja äri järeltulijaile üle anda. Turustuse ja müügi ongi ta juba täielikult Veikole usaldanud. Noormees on koos venna Villega ennast mitmel pool Euroopas täiendanud ja annab mõne koha pealt teadmiste osas agronoomist isale silmad ette. Ta sekkub aktiivselt isa jutule vahele ning vahepeal lähevad isa ja poeg päris tuliselt vaidlema. ?Sa räägid valesti.?, ?Ei, hoopis sina ei saa asjast aru.? Sellised hüüatused ilmestavad jutuajamist üsna sageli.

Väga hea koolituse ja kasuliku kogemuse nii töötlemise kui ka kvaliteedi poole pealt andis Kadarbiku talule koostöö McDonalds?iga, mida on varustatud rohelise salatiga nüüd juba seitse aastat.

Kui varem konkureerisid siinsed tootjad eelkõige Eesti kaubaga, siis nüüd on põhiliseks ohuks Poolast ja mujalt tulev odav köögivili. ?Hinda tõsta ei saa, tuleb teha paremini ja odavamalt,? võtab Ants Pak olukorra kokku. Turu segi löömiseks piisab ühest lõunapoolt Tallinna tulevast autokoormast juurikatega. Köögivilja hind on väga kõikuv, sõltudes nii ilmast kui kõrvalturgudel toimuvast, mistõttu müüki on võimatu ette planeerida. Suurtesse poekettidesse on raske sisse pääseda, kuid ainult see tagab edu. Ants Paki hinnangul surevad paljud väiketootjad seetõttu välja ja ellu jäävad ainult suured. Seda enam, et köögiviljakasvatajad ei saa enam ka hektaritoetust.

Ants Pak on tegelikult ise toetuste vastu, sest leiab, et see rikub tootjad ära. Tänavu, kui isegi söögikartul tuli perel sisse osta, on Kadarbiku teinud siiski taotluse loodusõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid see on hoopis teine asi. ?Tõsine tegija teeb ja ei virise,? sõnastab Veiko Paki pere moto.

Selle aasta veebruaris hakkas OÜ Kadarbiku Köögivili esimesena Eestis tootma oma köögiviljadest värsket toormahla. Nende ainus viga on lühike säilivusaeg, mistõttu saab toodet külmas hoida vaid 4?6 päeva ja avatud pudeli sisu tuleb ära tarvitada 24 tunni jooksul. See tähendab ka kiiret tootmist ja kohest turustamist: lattu toota pole võimalik.

Tehnoloogia on nii uus ja ainulaadne, et Veiko Pak jälgib tsehhis ringi liikudes kiivalt fotograafi teekonda, hoolitsedes selle eest, et mahlapress pildile ei jääks.

Idee mahla tootma hakata tekkis Ants Paki sõnul seetõttu, et porgandit hakkas üle jääma. Esimene oligi porgandimahl, millele tänaseks on lisandunud punapeedi-, kapsa-, õuna- ja astelpaju-suhkrupeedimahl. Mahlad osutusid selle aasta üleujutuse ajal selleks päästerõngaks, mis kehva aja üle aitasid elada. Villimisliin, mille võimsusest on praegu kasutusel kolmandik, võimaldab täita 2500 pudelit tunnis. Värske köögivilja tarbimine kasvab märtsis-aprillis. Eelmisel aastal tuli sellal mahlast poelettidel pidevalt puudu.

Mahladega on lootust ka Eestist välja pääseda, Lätis ja Leedus on nende vastu huvi olemas, hiljaaegu sai ka Soomes toidumessil neid tutvustatud. Kuid juba küpseb perekond Paki peas uus mõte tootmise mitmekesistamiseks: kavas on hakata tegema naturaalseid siirupeid.

Kadarbiku taluga me väga suured konkurendid ei ole, sest oleme turu ilusasti ära jaganud. Alustasime Ants Pakiga enam-vähem ühel ajal ja oleme omavahel tuttavad. Meie oleme spetsialiseerunud rohkem värskelt turustatava porgandi peale, nemad aga töötlevad seda. Kui meie kasvatame kartulit, siis nemad kapsast. Tänavu alustasime ka söögisibula kasvatamisega.

Paari aasta eest oli konkurents meie vahel teravam, kuid siis klaarisime asjad ära. Nüüd konkureerime peamiselt Poola ja Leedu kaubaga, mis on kordades odavamad.

Nemad on nüüd keskendunud rohkem mahlade tootmisele ja meie sinna sektorisse kindlasti trügima ei hakka. Kui nad suudavad oma mahlade mainet hoida, on hea. Kahjuks on nende säilivusaeg nii lühike, et paljudel lähevad need kodus halvaks ja ka hind on küllalt kõrge. Meil on köögiviljakasvatuse kõrval teine oluline äri roosikasvatus, mis tänavu annab 45 mln krooni suurusest käibest ligi 20 mln krooni.

Ka meil on perefirma: abikaasa hooleks on raamatupidamine ja ka kaks poega, üks vähem, teine rohkem, on asja juures. Vanem hakkab juba äri vähehaaval üle võtma. ?Tema telefon heliseb igal juhul hoopis sagedamini kui minu oma,? sõnab Valk. Pak on konkurendi hinnangul rohkem omaette tegutsenud ja ühiskondlikust elust vähem osa võtnud. ?Selle kohta, et nad nii vähe reklaami teinud, on Kadarbiku talu väga hea tuntuse saavutanud,? lausub konkurent.