Sri Lanka pidev soojus üllatab

Sri Lanka ühiskondlikud hooned, sh söögikohad, ehitatakse nii väheste seintega kui võimalik. Palmiokstest katusega rannarestoranil ja hotellide söögikohtadel on sein ainult selles otsas, kus süüa tehakse ja nõusid pestakse. Ilm on nii soe. Ekvaatori naabruses paistvat päikest tuleb väga tõsiselt võtta. Rannaliival peavad mitteprofessionaalsetel päevitajatel olema ka jalalabad UV-kreemiga kokku määritud.

Kui sotsialistlik demokraatlik vabariik on 20 aastat sõdinud, siis ei suuda kaks rahuaastat seda mahavisatud raha oluliselt taastada. Eriti sellisel aeglase tegutsemise maal. Kui ikka keskmine aastane temperatuur varjus on 28 kraadi, kuhu sa nii väga kiirustad.

Ametliku statistika järgi elab viiendik Sri Lanka inimestest allpool vaesuspiiri. Vaesus on täpselt selline nagu sealkandis ikka. Isegi mundris valvur kuningliku botaanikaaia väraval küsis piletit katki rebides sosinal raha. Teevabrikus oli välisukse kõrval suur silt ?Palun vabriku territooriumil ja selle ümbruse mitte kellelegi raha anda?. Aga küsisid ikka.

Riigi tähtsaima kuurortlinna Negombo kesklinn, raudteejaama ümbrus, oli sellise koha jaoks uskumatult räpane. Raudteejaam ise oli aga hämmastavalt stiilne. Ka elamud ja aiad olid hoopis teine maailm. Samas oli lõpuni korras ehitist sealmaal raske leida. Ikka oli mõni detail muu osaga võrreldes silmatorkavalt nirumalt teostatud. Üldiselt käib Sri Lankal sisu vormist üle ning kord valmis ehitatud hoonete korrashoidmisega suurt vaeva ei nähta. Ainsad püsivad erandid on hoolitsetud ja ilusad katoliku kirikud ning viimane kuninglik pealinn Kandy, mis oli ka pealinna Colomboga võrreldes soliidne ja korras.

Sri Lanka sotsialism ei võitle religiooniga ega ole Euroopa kombel vulgaarmaterialistlik. Riigi ja usu vahel valitseb rahulik sümbioos. Põhiosa rahvast peab end budistideks ning Buddha kujusid ja stuupasid on igas kohas ja suuruses. Uhkemaid hoitakse korras ka riigi rahaga. Ühe sõjaväebaasi vastas oli paariteise meetri kõrgune Buddha, mille sõjavägi oli rahvale kinkinud. Colombos on suur kompleks, mille pargis põletatakse tuntud inimeste surnukehi avalikult maailma kalleimast puust ? sandlipuust ? lõkkel 24 tundi.

Lääne ravimeetodite kõrval on teiseks ametlikuks tervishoiusüsteemiks ajurveda. Õigemini vähendab see läänepärase ravi vajadust. Reisileht lonelyplanet.com hoiatab haiguste eest, aga viimastel aastatel polevat Sri Lankal epideemiaid esinenud. Hotellitoas on laual termos puhta veega, paremal juhul vannitoas teinegi hammaste pesemiseks. Kuigi ka kraanivett joonud ja sellega hambaid pesnud on siiamaani täie tervise juures.

Praht kuhjatakse tänavale või maantee äärde hunnikusse ja mõnikord viib keegi selle sealt lõpuks ka ära. Kohalikud omavalitsused käituvad erinevalt, mõnel pool olid prahihunnikud silmanähtavalt kõrge eaga ja kohati põletasid kannatamatumad elanikud liiga kaua vedelenud hunnikud ise ära.

Sri Lanka ajab 1970. aastatest liberaalset majanduspoliitikat ja eraomandus on au sees. Nägime isegi üht eratänavat. Autode hinnas on kolmandik autot ja kaks kolmandikku makse, masinaid oli seejuures üllatavalt palju. Peamine autodega seotud töökojaliik oli

A/C ehk kliimaseadmete teenindus. Kaherattalisi sõiduvahendeid nägi loomulikult palju rohkem. Silmatorkavaim oli aga üks geniaalsemaid liiklusvahendeid maailmas ? tuk-tuk. See kolmerattaline kunstnahast katusega roller on sealses kliimas ületamatu. Kahe lääne turistiga on tal veel piisavalt erksust, et liikluses püsida. Kolme reisijaga läheb raskeks, kui tee natukenegi tõuseb. Aga ära viib. Standardtaks lääne inimesele on keskmisel sõidul (3?13 km) 50 ruupiat ehk 6,25 krooni. Ja tuk-tuki juht on sissetulekutelt keskklassis.

Teed-tänavad on Sri Lankas kitsad. Riigi esimaantee Colombost Kandysse on kahe bussi laiune. Teistest sama laiadest maanteedest eristas seda keskele tõmmatud valge katkendjoon. Liiklus tundub esmapilgul jaapanipäraselt väljendudes kroonilise harakirieelse seisundina. Eeskirjades on vist vaid üks paragrahv: teistele pihta sõita või neid alla ajada pole viisakas. Mingeid jälgi täheldasime ka vasaku käe reeglist (liiklus käib seal n-ö valel teepoolel).

Sõitmine tähendab pidevat pidurdamist ja möödasõitu. Seetõttu võtab päeval 100 km läbimine aega kolm tundi, sest suure tee ääres on kogu aeg linn. Sri Lankas elatakse nii maantee ääres kui vähegi võimalik. Ise nad irvitavad, et meie saame küll aru, kus üks linn lõpeb ja teine algab, aga teie ei hakkagi saama.

Möödasõidul tuleb anda signaali, sest tee on väga kitsas. Tulemuseks on pidev lärm, millega 12 päeva jooksul ära ei harjunudki. Ise on nad aga seejuures rahulikud. Teisele tee andmine pole mingi probleem. Ja tee peal magavatest koertest (aga need magavad seal, kus jumal juhatab) sõidetakse aupaklikult mööda. Kui vaja, oodatakse ja lastakse ka vastutuleval sõidukil mööduda.

Sri Lankal kasvavad kõik maailma maitseained ning seal kaevandatakse kõiki vääris- ja poolvääriskive peale teemandi ja smaragdi. Kaevatakse põhimõtte pärast käsitsi. Kaevanduses nr 3 polnud ühtki mundris asjameest valvamas ja selle ümber ei olnud isegi aeda. Kaevandus koosnes 20 meetri sügavusest august, all oli aga täisvalik kohalikke kivikesi.

Kui soojust ja troopilisi taimi saab rahulikult nautida, siis toiduga on keerulisem. Ühes restoranis lubati meile toitu, mis pole eurooplase jaoks liiga teravalt maitsestatud. Ilmselt pandi alguses vürtse vähe, siis vaadati, et nii vähe ikka ei saa, sest see pole siis enam mingi toit! Tulemus oli tavapärane...