Eesti riigijuhid tahavad Platoni prügikasti visata

Riigi ülesanne on valitsejate, juhtide, liidrite kasvatamine. Kui riigil on piisavalt tarku ja häid juhte, siis ülejäänud probleemid lahenevad iseenesest. Kõlab usutavalt? Tegemist pole jalgratta leiutamisega ? see mõttekäik kuulub neli sajandit eKr elanud filosoof Platonile, esimese akadeemia asutajale.

Mulle tundub, et vähemasti osa inimesi, sh praeguseid riigijuhte, pole heade juhtide, liidrite otsustavast rollist ja vajadusest ühiskonnas aru saanud. Kolmapäeval sai Riigikogu kultuurikomisjonis tagasilöögi haridusreform, mis on suunatud senisest oluliselt enam inimese personaalsele arengule, liidrite kasvatamisele. Reformi tagasilükkamine on lühinägelik ja samavõrra ohtlik.

Aastaid juhtimiskoolitustega tegelenud Invicta nõukogu liige Mihkel Pärjamäe tõi Äripäeva Eduka Arengu Foorumil kuulajate ette musta stsenaariumi ? Eesti probleem on oskustööliste vähesus ja madalad palgad. Kuid need pole võtmeküsimused, olulisim on liidrite, juhtide kasvatamine, kinnitas Pärjamäe. Sellest pole kasu, kui me suudame koolitada suure hulga oskustöölisi ? kui pole juhte, kes neile ka siin tööd pakuks, koolitame tegelikult välja töötajaid Soome, Rootsi, Saksa firmadele.

On ju teada, et töötaja tugevaim klamber firmas/riigis püsimiseks on otsene juht. Olukorda iseloomustab eelmise esmaspäeva Äripäeva artikkel ? massiline väljavool välismaale tööle on juba alanud.

Erinevalt aastatuhandeid ühiskondi valitsenud monarhistidest arvan, et liidriks saamise vältimatu eeldus ei ole sündimisel suus olev kuldlusikas. Juhiks selle kõige paremas mõttes ei saada ka üleöö, vaid selleks kasvatakse, õpitakse. Tõsi, heaks juhiks, nagu ka suurepäraseks treialiks või perfektseks raamatupidajaks saamiseks on vaja vähemal või enamal määral teatud andeid, looduse kingitusi, mis on nagu pulgad eluredelil ronimisel. Riigikogu kultuurikomisjonis pilbasteks lõhutud reformipakett loobki aga tingimused nende kingituste ülesleidmiseks ja avamiseks.

Inimese personaalse arendamise jutt tundub ju ometi mõistlik, kellel saabki selle vastu midagi olla? Jah, küllap polekski reformile filosoofilises plaanis nii palju vastuseisjaid, kui mängu ei tuleks raha. Haridusse minevat raha on umbes 6 miljardit krooni, pea iga teine inimene on haridussüsteemiga otseselt või kaudsemalt seotud, tekki enda poole kiskuvaid huvigruppe on kümneid.

Nii käibki suur kemplus: õpetajad kardavad töökoha ja palga pärast, koolidirektorid kardavad vastutust, poliitikud kardavad kaotada peaaegu asendamatut populismivahendit ? jagada armulikult valijatele ?koolikatusekroone? ?, omavalitsused aga kardavad mugava sissetuleku kaotuse pärast. Muutusi kardetakse. Kas meie haridussüsteem kasvatab juhte, liidreid? Seda pole oma nahka päästes aega küsida.

Kummalisel kombel on nii haridusreformi toetajad kui ka vastased ühisel meelel selles, et praeguse süsteemi üks suuri probleeme on rahapuudus. Kui aga reformi vastalised kipuvad lahendusena nägema üha suurenevaid rahapakke, siis reformi pooldajana tahaks hüüda: lollus, raha on olemas!

Kolmapäevase uudise järgi on OECD riikide seas kõige konkurentsivõimelisem haridussüsteem Soomes, esirinnas olid põhjanaabrite noored ka seoste loomisel, probleemülesannete lahendamisel. Võiks arvata, et nad kulutavad haridusele Eestiga võrreldes kohutavaid summasid? Vale. Haridusinvesteeringute maht suhtena SKPsse on mõlemal riigil pisut üle 6%. Eesti on investeeringutelt ees enamikust OECD riikidest. Kuhu need meie miljardid ikka lähevad?

Reformikava näeb ette haridusraha otsest sidumist kooliga, õpilaste arvuga. Ära kaoks vahemehena oma kümnist võttev kohalik omavalitsus. Õpetaja palka hakkab määrama koolidirektor, õpetajad hakkavad pidevalt tegelema enda täiendamisega, luuakse õpetajate kutsestandard, kooli tuleviku üle otsustab enam hoolekogu ehk lastevanemate otsustusõigus suureneb. Loetelust võiks teha sihipärase rahakasutamise õpiku: vastutus viiakse võimalikult madalale, kooli sissetulek hakkab sõltuma tulemusest. Teisisõnu, mida enam suudab kool lähtuda lapse personaalsest vajadusest, seda parem on kvaliteet; mida parem kvaliteet, seda enam tuleb sinna kooli lapsi ja seda enam saab kool raha. Tundub mõistlik.

Selge on see, et koolide vahel tekib konkurents. Töökoha kaotaks ilmselt nii mõnigi õpetaja. Töökoha kaotaks kindlasti nii mõnigi koolidirektor (haridusringkondades räägitakse, et umbes kolmandik direktoritest on saamatud majandajad). Kuid see mõru pill tuleb alla neelata.

?Lapsed ei ole katsejänesed!? karjatavad viimase argumendina vastalised. Aga just selle pärast tulebki kiirustada. Lapsed on sisuliselt juba praegu katsejänesed liiga pikale veninud eksperimendis, kuidas andekast ja isikupärasest lapsest kasvatada keskmine isikupäratu inimene.

Pealegi, meil saab varsti lihtsalt aeg ja raha otsa. Iibeaugu põlvkond on jõudnud kooli, ent meie viskame miljardid ikka katuseruutmeetrite järgi kuhugi korstnasse. Väljamaale juba minnakse tööle, ent haridussüsteem kasvatab vaid lahkunutele järeleminejaid. Heal juhul vaid mõnest üksikust sirgub süsteemi kiuste karismaatiline professionaalne liider. Meil ei ole aega Platoni ideaali kombel 40 aastat oodata, kuni täna sündinud imikust hea kasvatuse korral liider võib saada.