Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Digirevolutsioon
Ma ilmselt ei üllata enam kedagi tõdemusega, et digirevolutsioon on viinud fotograafia massidesse. Fotograafia on populaarseim hobi. Tarbefoto on vaid hiireklõpsu kaugusel. Pole vaja enam kättpidi kemikaalides solistada. Digifotokaid saab osta igast pudupoest. Saladuseloor müstiliselt valgusega loomiselt on rebitud!
Mu kodus hõivab poole töötoast laud suurendusaparaadiga ja suurte ilmutusvannidega. Viimased viis aastat kasutult. Mõnikord ? tõsi küll, harva ? mõtlen heldimusega selle masina taas töökorda seada: puhun tolmu objektiivilt, valan ilmuti ja kinnisti vannidesse ja mediteerin punases valguses. Selle taustal on armastusväärne, et kunstikoolide fotograafiatudengid higistavad ikka veel kohustuslikus korras iganenud hõbedameetodil menetlusega. Mis sellest, et tulevases fotograafielus neid käsitööoskuseid suure tõenäosusega ei vajata.
Ajalehe fototoimetajana lappan igapäevaselt rahvusvaheliste agentuuride elektroonilistes pildipankades sadu pilte. Need on kättesaadavad juba loetud minutite möödudes sündmuse toimumisest. Pressifotograafid saadavad värske lehe jaoks materjali toimetusse igast külakolkast, peaasi et mobiilside leviks.
Elektrooniline meedia esitab inimvõimetele väljakutse. Elektroonilise meedia potentsiaal on suurem kui meie suutlikkus informatsiooni tarbida. Võrdleksin digiajastule eelnenud hõbedamenetlust kohmakalt koopa seinale kraabitud sõnumiga piiratud auditooriumile. Digirevolutsioon muudab foto üha laiemalt kasutatavaks väledaks väljendusvahendiks.
Tänase lehe põhiteemaks on digitaalfotograafia. Variatsioonidega.