Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Autoajakirjanikud vs. hobujõud
Sellise ilmaga oleks tavaliselt 17aastase auto käivitamine keerukas. ?Väga hea, soe ilm on,? teatab aga tallimees, kes oma autot ehk hobust juhib. Ratsu olla ka 28 külmakraadiga tõrgeteta käivitunud ning kuuvalgel, ise härmas ja vedurina auravana, soovijaile sõitu teinud.
Juht hüppab rooli, haarab päitsmetest ning üritab 17aastasele Ulaanile hääli sisse lüüa. Kolm autoajakirjanikku puutuvad töös kokku pigem viimastel aastatel välja lastud markidega ja nii vana sõiduki rooli satutakse harva. Pealegi on viimastest saanimõnudest aastakümneid möödas. Hobu aga juhi sõimlemisele ning käskudele ning süütevõtmega, piitsaga, ähvardamisele ei reageeri.
Samuti jätab teda ükskõikseks silme ees hüplev fotograaf, kes kaadrit kokku seab ning pidevalt välgutab. Ühel hetkel astub ta transist siiski välja ja ootab reisijate sisenemise kannatlikult ära. ?Oh, pead ei löögi vastu lage ära,? rõõmustab Auto Bildi peatoimetaja Toomas Vabamäe istmele nõjatudes ja ristib sõiduki MPVks ehk mahtuniversaaliks. Saani mahub kokku kaheksa inimest, lapsi üle kümne.
Hobu nõksatab hetkega liikuma ning Tehnikamaailma autotoimetaja Tõnu Ojala nendib, et hobu väändemoment on ilmselt autodest äkilisem, oma osa annab muidugi pidev nelikvedu. Ka pidamine on hea, kohati liigagi, sest mäkke ronides jääb momendist puudu, arutlevad ajakirjanikud. Ka käik ja sõit ei ole ühtlane, selle kirjutavad mehed väheste silindrite arvele. Hobune ise kaalub ca pool tonni, saan koos laadungiga mõnisada kilo.
Pärast tiiru Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumil ning kiiret ekskursiooni talude vahel tuleb boksipeatus. Seda kõrtsi ees, kus on ka hobustele parkimisplats ehk puu, kuhu külge rakmed siduda. Ulaan on sõidust kuum ning sööb lund. ?See talle nagu jäätis,? selgitab juht. Kinnasteta fotograaf soojendab ?kapotil? käsi.
Ajakirjanikud kogunevad hobu juurde, et selle disaini ning lisavarustust vaadata. Näiteks süütevõtme kaasaskandmine on tänapäevaste autode puhul palju lihtsam, selle paneb lihtsalt tasku. Piitsaga aga peab ilmselt miski vutlari hankima. Juht selgitab, et ka hobusel on naelkummid, ning näitab kaabitsaid kapjade all. Need kuluvad paari-kolme kuuga siledaks, asfaldi tõttu. Samas aitavad need suksul jääl stabiilsust hoida ning kiiremat käiku kasutada.
Peremees aga teab hobuse tegelikku jõudu ning soovitab kirjatsuradel pärast kerget pausi ning hobuse tankimist uuesti istmele sättida, et metsa vahele lume lehvides kihutama minna.
Muretsemise peale, kas hobu juba väsinud pole, selgub, et loom vajabki päevas vähemalt neli-viis kilomeetrit liigutamist, et seedimine korras seisaks ning toimiks, ja sörk on talle samuti meelepärane.
Nii leiame end peagi umbes põlvesügavusest hangest ning Äripäeva autorubriigi toimetaja Tõnu Tramm ristib Ulaani omakorda d?iibiks. Tavalise autoga sellises tingimuses väga ei sõidaks, sellepärast. Kui autol on vaja ringikeeramiseks mitmemeetrist platsi, siis hobuse saab enam-vähem kohapeal teise suunda keerata, järelkäru suhtes saab ta kuni 45kraadise nurga alla seada.
Juhi ergutuse ning piitsavibutamise peale, mis ähvardab tagumises istmereas mütsi peast pühkida, ajab Ulaan jalad kõhu alt välja ning teeb mõned kiiremad sammud. Lumi pressib põhjast sisse ning kinnihoidmisega on tõsiseid probleeme. Loomale pärast paari ringi siiski aitab, sest juhi sõnadele ta enam ei kuuletu ning vasakpöörde asemel seab sammud otse. Kodu poole.
Kui auto lisavarustusse kuuluvad näiteks kruiisikontrollid ja mitmesugused navigatsioonisüsteemid, mis juhti õigesse kohta juhatavad, siis hobusel on see juba nn sisse ehitatud ning võiks pärast pummelungi end mureta saanile magama seada ning loom veab juhi ise koju. Looduse poolt kaasa antud. Samas nendivad ajakirjanikud, et autol end siiski ise juhtida ei lubataks.
Autost eristab hobust veel kütuse ökonoomne kasutamine. Päevas kuluvat sööta, mille sekka kuulub näiteks kuni neli kilo kaera, porgandeid, õunu ja kümned liitrid vett, saab süsteemi läbimise järel näiteks sõnnikuna uuesti kasutada. Pole muret kasvuhoonegaaside ega reostunud linnaõhu pärast. Tõsi, linnas oleks parkimine ilmselt probleem, sest esiteks nõuaks Ulaan saaniga vähemalt kahe sõiduauto koha, teiseks pole parkimiskontrollid ilmselt kuigi rõõmsad kütusejääke koristades.